Kui konkreetne kaasus kõrvale jätta ja veidi üldisemalt analüüsida, mis Eesti poliitikas viimasel ajal toimub, siis selge on see, et ettepoole nähtavust jääb kogu aeg vähemaks.

Kõik muutub väga kiiresti. Nii oli see juba eelmisel aastal, eriti möödunud aasta teises pooles, ja sama tendents jätkub sel aastal. Muutuste kiirus ja suund on üldse suur küsimärk igas eluvaldkonnas. Kas see on hea või halb? Muutused tähendavad uusi võimalusi neile, kes on kiiremad muutustega kohanema. Eesti võiks olla kiireim muutustega kohaneja Euroopas.

Pole midagi ennekuulmatut, et ühe erakonna sees muutuvad vastuolud sedavõrd suureks, et osa selle erakonna poliitikuid lähevad teist teed. Samuti ei ole midagi ennekuulmatut valimisliitude ja –nimekirjade loomises.

Kui keegi soovib luua valimisliitu või kandideerida mõne valimisliidu nimekirjas, siis hiljemalt augusti lõpus – septembri alguses peab ta selle otsuse ära tegema. Seejärel on valijatel aega küll oma seisukoht kujundada. On igaühe enda valik, kuivõrd ta sellele eelneval perioodil kõigile nendele asjadele kaasa elab. Kogu selles virvarris on võimalik orienteeruda ainult siis kui on oskus eristada olulist ebaolulisest.

Eesti jaoks ei ole praegu midagi olulisemat, kui see, et teeksime eduka eesistumise ning saaksime korda oma majanduse. Kui majanduskasv jätkub ja inimeste sissetulekud suurenevad, siis on kõik hästi. Selleks on väga tähtis minna edasi Jüri Ratase valitsuse poolt algatatud reformidega, eriti tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega. On väga vaja, et madalat ja keskmist palka teenivate inimeste maksukoormus väheneks ja nende sissetulekud suureneksid.

Ning sellest lähtudes peavad erakondade juhid tegema oma otsuseid. Riik peab mõtlema ja tegutsema. Isegi kui homse suhtes on ebakindlus keskmisest suurem.