Raimond Kaljulaid: Varasemalt on Keskerakonna siseopositsioon lõpetanud riigikogus akna all, sel korral midagi sellist ei paista

1996. aasta kevadet ja Keskerakonna esimest kodusõda ma vahetult ei mäleta. Tean nii palju, kui olen hiljem kuulnud ja lugenud. Osa inimesi lahkus, loodi Arengupartei, mis üsna kohe hääbus ning leidis oma lõpu ühinemises Eestimaa Rahvaliiduga.

Teist kodusõda mäletan hästi. See oli teatavasti mitmete Siim Kallase valitsuse “endiste ministrite” (Mikser, Marrandi jt) mäss. Ajendiks valitsusest välja jäämine ning Keskerakonna kongressi otsus mitte toetada Eesti astumist Euroopa Liitu. Ilusad põhimõtted, mille nimel sõdida, kuigi seestpoolt paistis tavalise võimuvõitlusena. Mikser jt tahtsid parteid endale, Savisaar ei tahtnud anda. Edgar võitis, Sven kaotas.

Mikser tegi come-backi Sotsiaaldemokraatliku erakonna esimehena, siis vahetati erakonna kesiste valimistulemuste tõttu välja, misjärel langes välja ka valitsusest ja on pildilt täiesti kadunud.

Kolmas kodusõda päädis Ain Seppiku, Kalle Laaneti ja mõnede teiste lahkumisega peamiselt Reformierakonda.

Laanet püsib poliitikas riigikogu Reformierakonna fraktsiooni lihtliikmena. Seppik jäi viimastel valimistel riigikogust välja (ärge ainult öelge, et kandideeris, kuid ei tahtnudki saada). Mõlemad saavad vahel meedias sõna hiromantidena, kui on vaja lugeda Savisaare mõtteid.

Ja nüüd siis neljas kodusõda, mis vallandus enne Keskerakonna korralist kongressi, lõppes taas kord Savisaare võiduga ja on viimastel kuudel taandunud nikerdamiseks erakonna piirkondade juhatuste tasemel.

Toimuva kujutamine mingi Savisaare erilise õelusena on tegelikult solvav Simsoni suhtes. Kui Kadri oleks võitnud, siis muidugi vahetaks ka tema parasjagu Savisaart toetanud piirkondade juhte, seal kus võimalik, endale lojaalsemate vastu. See pole isegi strateegia, vaid kõigest taktika.

Mõned üldistavad tähelepanekud kõigi nelja episoodi kohta:

Esiteks. Vaatamata kuudepikkusele dramaatilisele valimisvõitlusele, tõdetakse lõpuks ikkagi, et Keskerakonnas valitseb diktatuur. Samal ajal kui kõigis teistes erakondades, kus esimehi määrab tagatuba, on demokraatia.

Teiseks. Savisaare vastaskandidaadid saavad enamasti teatud edu uudismeedias. Pikad usutlused ja persoonilood, esikaaned jne. Mis on vesi Edgari veskile, sest tiitel “peavoolu meedia kandidaat” tekitab erakonna lihtliikmetes pigem umbusku.

Kolmandaks. Teised erakonnad püüavad kaasa aidata, kinnitades, et teeksid muidugi Keskerakonnaga koostööd, kui vaid...

Neljandaks. Keskerakonna toetus ja valimistulemus pikas perspektiivis ei muutu eriti sellest, et sõda toimub. Paistab, et valijad eelistavad pigem täielikku stiihiat (Keskerakond) või täielikku peenhäälestatust (Reformierakond). Hädas on erakonnad, mis on poolkõvad ja poolpehmed samal ajal.

Viimane tähelepanek muudab sel korral olukorra unikaalseks. Varasemalt on siseopositsioon lõpuks alla andnud ja lahkunud või välja visatud – igal juhul lõpetanud akna all. Sel korral midagi sellist ei paista kusagilt.

Minu ennustus? Elu läheb lõpuks ikkagi edasi. Haruldasel valimiste vahelisel aastal saab Keskerakond endale väikest võidukat kodusõda vabalt lubada. Järgmisel aastal aga ühendab võitlus “välisvaenlasega” jälle read, sest kui ka omavalitsused langevad reformistliku ühepartei režiimi alla, siis on diktatuur Eestis täielik.