Foto: AP/Scanpix

Tegevuse alustamisest teatanud Venemaa uus riiklik multimeedia infoagentuur plaanib hakata edastama ,,informatsiooni“ tele, raadio ja interneti kaudu. Seega kõikides enam mõjusates kanalites. Algse informatsiooni põhjal on see mõeldud täielikult välisauditooriumile, alates 2015 aastast peaks ülekannete hulk ületama 800 tundi ööpäevas 30s maailma keeles (sealhulgas eesti keeles), 34s riigis ja 130 maailma linnas. Välisriikides asuvates toimetustes hakkaks tööle 30-100 töötajat.
Ööpäevaringne infovoog pannakse käiku inglise, hispaania, araabia ja aasta lõpus lisanduvas hiina/mandariini keeles. Muude keelte osas torkab silma, et need on endise Nõukogude Liidu mõjusfääri keeled, kuid siiski mitte ainult.

RIA Novosti kaudu edastatud „Venemaa Täna“ peadirektori D. Kisseljovi sõnade kohaselt on Sputniku kaudu edastatava eesmärgiks see osa ,,…paljumiljardilisest auditooriumist, kes on väsinud pealesunnitud ühepolaarse maailma propagandast ja kes vajab alternatiivset vaatepunkti“.
Pole midagi öelda, plaanidel ja mahtudel on mõõdet. Tõeline „Russki rasmer“.

Ladina keeles tähendab sõna propagare laiendamist, sihipärast inimeste meelsuse ja ühiskondliku arvamuse mõjustamist. Tahtmatult tekib küsimus, mis siis nüüd lahti on ? Kas kunagi Nõukogude Liidus proovitud „edusammude“ üleolekule kui tõenditele või väidetele Venemaa õigsusest ja messianismist enam loota ei saa? Kas tõendeid ei ole või väited ei kanna, on õõnsad ja ajaloofaktidega mittekooskõlalised ja seepärast tuleb „suuga suurt linna“ tegema hakata? Tuleb järeldada, et ju nii on ja ju siis muud enam üle ei ole jäänud.

Muidugi võiks kõige selle peale muiata ja kui naaber tahab raha põletada, laskem tal siis seda teha. Ka Põhja-Korea arvab, et tema on õige ja kõik teised eksivad, on vaenulikud ning suruvad oma vaateid peale. Paraku nii lihtne see lugu ei ole, sest mahud ja tase on kardinaalselt erinevad. Ja kavatsetavat tuleb täie tõsidusega võtta. Vähemalt lühiperspektiivis kindlasti, sest rasva põletamiseks jätkub veel mõneks ajaks ja selles riigis eesmärk pühendab abinõu.

Ratsionaalsetele teadlikele inimestele asja sisu ja suunitluse mõistmiseks piisab Kiseljovi põhjendusest. See on järgmine - „On maid, kes suruvad oma tahet peale nii Läänele kui Idale. Kõikjal, kuhu nad ka ei sekkuks, voolab veri, puhkevad kodusõjad, ,,värvilised revolutsioonid“ ja isegi riigid langevad. Iraak, Liibüa, Gruusia, Ukraina, Süüria… Paljud juba mõistavad, et kõiges selles on osalised ameeriklased. Venemaa pakub rahumudeli inimkonna heaks. Me oleme mitmekülgse maailma poolt ja selles on meil palju liitlasi ja selle pärast meie meediagrupp käivitab globaalse brändi Sputnik“. Nagu heal nõukogude ajal, meie asi on õige, meie võidame.

See, mis on selge ja ilmne haritumale, poliitikateadlikule ja ajaloomäluga inimesele, ei pruugi samavõrd selge olla väheminformeeritud ja lääne/ameerikavastase üldorientatsiooniga inimesele. Haritud, poliitikateadlik ja ajaloomäluga inimene peab seda algatust vabale, demokraatlikule ühiskonnale ja kriitilisele mõistusele vastuvõetamatuks. Kuid, see ei ole kaugeltki mitte kõigi inimestega nii. Ja sellele ilmselt loodetaksegi.

Ideel on mõjukuse suurendamiseks veel mõned vägagi tähelepanuväärsed, et mitte öelda ohtlikud elemendid. Need on järgmised:

1. Teemasid hakkab meediumisse tõstma ,,Sputnik“. Nad teevad seda nii, nagu nemad Venemaa riikliku agentuurina asja näha soovivad. Kui infotoit on serveeritud, lauale tõstetud, siis asuvad inimesed seda sööma, isegi kui see kõige paremini ei maitse, kuid teist sedalaadi toitu ka pole. Seega, menüü annab ette Sputnik.

2. Kui varasemalt valmistati selliseid meediumeid (loe - popagandat) ette Moskvas, siis nüüd kavatsetakse kogu propagandasupp ette valmistada ja serveerida konkreetses välisriigis, ehk siis teha see sobivaks konkreetse riigi ja tema rahvastiku probleemidele, häälestusele, ootustele jmt. Seega, sõnum rumeenia keeles moldovlastele võib olla sootuks erinev sõnumist, mida edastatakse eestlastele, pushtukeelsele, jaapanikeelsele või araabiakeelsele auditooriumile. Kohalikku elanikkonda kõnetaval või lausa puudutaval sõnumil, mis on oskuslikult segatud nõukogude/vene soustiga, on kindlasti suurem edu mõju saavutada.

3. Kui taotlus on palgata 30 kuni 100 ajakirjanikku, siis ühes konkreetses riigis leida selline hulk vene propagandameelset ajakirjanikku ei ole niisama lihtne. Kuid osalt tõenäoliselt võimalik. Kindlasti lööb see aga olulise lõhe vaba ja ausa ning kallutatud ning müüdavate ajakirjanduse, ajakirjanike ja meediategelaste leeri. Ka see on eesmärk, mis initsiatiivi algatajatele kindlasti sobib.

Ärgem unustagem, et tänapäeva ajakirjandus (meedia) ei ole ammu enam ainult ilus, alati aateline sõnavabaduse ja info objektiivsuse pühadust kaitsev ajakirjandus, vaid ta on kohati lausa brutaalne äri, kus maksab ainult raha.

Kokkuvõtvalt. Kui Venemaal jätkub jõudu kavandatu elluviimiseks, siis tuleb sellesse suhtuda täie tõsidusega. Ükskord vajub see kaardimaja küll kokku, kuid enne seda võib ta hulga ebameeldivusi põhjustada. Seda meil piiririigina küll vaja ei ole, samuti nagu muule maailmale.