Rait Maruste: Rahvasaadikud vajavad selget kaitset

Riigikogusse on viidud arutamiseks nn immuniteedieelnõu, mis täpsustab saadikupuutumatuse andmise korda. Olgu kohe öeldud, et “riigikogu pätid”, kui kasutada Hans H. Luige sõnu, ei pääse vastutusest ka edaspidi.

Olukord, mis on rahvasaadikute puutumatuse ümber kujunenud, ei rahulda enam kedagi. Ei õiguskantslerit, kes on lubanud minna riigikohtusse, ei prokuratuuri, kelle menetlusotsustused on takerdunud reguleerimatusse, ega ka riigikogu ennast, kes on avalikkuse surve all. Seadusandliku kogu liikmete puutumatust on aga eri riikides rakendatud eri moel. On riike, kus see on praktiliselt reguleerimata ja põhineb pikaaegsel taval, ning on riike, kus see on positiivses õiguses üsna detailselt reguleeritud.

Tänane Eesti on olnud parlamentaarne demokraatlik õigusriik ainult põlvkonna jagu. Arvata, et tänane seis on midagi pöördumatult kindlat, ei ole meie rahvastiku koostist, geopoliitilist asendit ja ajalookogemust arvestades just väga põhjendatud. Pidada põhiseaduse puutumatust tagavat paragrahvi 76 praaknormiks või igandiks kannab populismi märki, sest immuniteet on üks konstitutsioonilise riigikorra stabiilsuse tagatis ja selle põhiseaduses fikseerimist tuleb pidada ettenägelikuks.