Rannar Vassiljev: kliimaskeptikutel läheb kehvasti - täielik sportlik ebaõnn!

Kui valdav enamus teadlastest väidab, et kliimamuutused leiavad aset ja nende juures on oluline roll inimtegevusel, siis kuidas on võimalik, et siiski arvestatav osa arvamusliidritest ja laiemalt ühiskonnast eitab seda?

Cailen O’Connor toob oma raamatus „The Misinformation Age” esile, kuidas mõjutab meedias teadusuuringute kajastamine avalikkuse taju, et teadlased peavad tõsist debatti, kuigi tegelikult on eriarvamusel vaid käputäis teadlasi. Teadusuuringutele on iseloomulik, et sugugi kõik neist ei jõua samadel järeldustele. Põhjuseid on selleks palju. Võib-olla teadustööde rahastajate mõju, teadlaste inimlik eelarvamus teema kohta või lihtsalt statistiline viga. Peale selle on teadlase jaoks aeg-ajalt ahvatlev võtta eesmärgiks levinud arusaama ümberlükkamine, sest see on tähelepanuväärsem, kui „vanade tõdede” kinnitamine.

Seetõttu leidub alati teadustöid, mis erinevad konsensusest. Samamoodi leidub alati eksperte, kes on erineval arvamusel, ka siis kui suurem osa neist mõtleb ühtmoodi. Ajakirjandus püüab tavaliselt anda teemadel, kus võivad olla vastandlikud arvamused, sõna mõlemale osalisele. Seetõttu saabki mitmel teemal teadlaste ja ekspertide marginaalne vähemus ebaproportsionaalselt palju meediakajastust.

Nii tekibki meedia vahendusel mulje, et teemal, kas inimtegevus põhjustab kliimamuutuseid või ei, eksisteerib tõsiseltvõetav teaduslik debatt.