Esimesed reaktsioonid tulid nendest ettevõtetest, mis sõltuvad inimeste liikumisest ja koosviibimisest kõige rohkem: kultuuriüritused, hotellid, laevandus, lennundus, bussifirmad, turismifirmad jne. Kuna meie majandus sõltub välimaailmast peaaegu 80% ulatuses, siis palju tagasilööke järgneb siis, kui meie peamised kaubanduspartnerid raskustesse satuvad. Tuleb teraselt jälgida, mida teeb Soome majandus ja kui suurt langust nemad seal prognoosivad. Soome, nagu ka Rootsi omakorda sõltub palju Saksamaa majandusest.
Riik valis kohe ja kiiresti sekkumise taktika. Eeldatavasti on palgatoetused üks efektiivsemaid viise ettevõtteid töös hoida ja töötajatele palka maksta. Ulatuslik koondamine tähendaks üldist heaolu vähenemist. Väiksem tarbimine, laenude mittemaksmine jne käivitavad omakorda ahelreaktsiooni.
Lühidalt: mida kauem suudame inimesi palgal hoida, seda valutum kogu majandusele. Vähemasti niikaua, kui leiame oma kaubale ostja kas Eestist või välismaalt. Samuti on mõistlikud maksepuhkused, maksuvõlgnevuste intresside ajatamine ja laenugarantiid. Peaeesmärk peaks olema ettevõtete töös hoidmine nii kaua kui võimalik. Iga pankrot võib algatada doominoefekti.
Ent iga kriis on nagu puhastustuli. Nõrgemad pannakse kinni ja tugevamad jäävad ellu. Selline on turumajanduse loogika, sellest ei pääse ka nüüdse kriisi ajal.
