Andres Sutt Foto: Teet Malsroos, Õhtuleht

Esiteks, muuta II samba jäik väljamaksete süsteem paindlikuks, lahendades sellega tänase süsteemi suurima puuduse. Teiseks, taastada II ja III samba väljamaksete maksustamine algsel kujul. Kolmandaks, oluliselt parandada inimeste informeeritust nende pensioniõigustest ja väljamaksete võimalustest.

Nii saavad eelnõu kohaselt inimesed valikuvabaduse kogutud pensionivarade kasutamiseks pensionieas. Lisaks praegu ainsa võimalusena eksisteerivale kindlustuslepingule, saab inimene edaspidi valida fondipensioni, ühekordse osalise või täieliku väljamakse või nende valikute kombinatsioonide vahel. Erandkorras on võimalik II samba raha enne pensioniiga kasutada täieliku töövõimetuse tekkimisel, teatud tingimustel töötuks jäämisel eelpensioni eas või raske haiguse ravi rahastamiseks.

Teiseks, maksustamisperioodi tulust arvatakse välja kõik III samba väljamaksed ning II samba tähtajatu või enam kui 15-aastase tähtajaga pensionilepingu või fondipensioni väljamaksed. Praegu lähevad need väljamaksed maksustatava tulu arvestusse täies ulatuses, mille tulemusel kaotab kõige rohkem keskklass.

Ning kolmandaks saab Pensionikeskus ülesande teha inimesele lihtsal ja arusaadaval moel kättesaadavaks ülevaade tema kogunenud pensioniõigustest ja valikuvõimalustest, sh kõikidesse pensionisammastesse kogutud õiguste ja varade suurus, tootlus erinevates ajaperioodides ning võrrelduna valitud fondile vastava turuindeksiga, tasutud haldustasud, väljamaksete võimalused ning pensioniprognoos.

Miks alles nüüd ja miks just sellised muudatused?

Miks neid muudatusi ei ole juba varem tehtud? Jätan selle küsimuse majandusajaloolaste, sotsioloogide ja politoloogide uurida ja vastata. Me ei saa muuta minevikku. Küll on meil võimalus ja kohustus kujundada tulevikku, tehes selliseid poliitikavalikud, mis mõjutavad positiivselt Eesti inimeste edasist käekäiku.

Miks neid muudatusi on vaja teha? Sest Eesti rahvastik vananeb ja inimesel peab olema võimalik usaldada oma riiki ja riigi antud pikaajalisi lubadusi. II samba vabatahtlikuks tegemise pooldajad eiravad Eesti demograafilisi trende, nii nagu kliima soojenemise eitajad ignoreerivad teadlaste uuringuid ja fakte.

Eitajatele on see usu küsimus ja jätkem neile vabadus uskuda. Kuid päriselu läheb edasi ning päris probleemid vajavad lahendusi. Eestis on üksi elavate pensionäride vaesusrisk Euroopa Liidu kõrgeim. Ilma tööeas pensioniks säästmata jääbki inimene sõltuvaks ainult riiklikust pensionist. Riiklik pension kaitseb tulevikus vaid vaesuse vastu, tagades elamiseks hädavajaliku, kuid on ebapiisav elustandardi säilitamiseks. Nii Eesti tänased kui tulevased eakad väärivad enamat ning seepärast on meie pensionisüsteemi hoidmine ja paremaks tegemine meie ühine huvi.

Ma mõistan ahvatlust sirutada käsi 17 aastaga kogutud raha järele ja kasseerida sisse maksutulu II sambast väljavõetud rahalt. Ühelt miljardilt teeniks valitsus ühekordset maksutulu vähemalt 200 miljonit, kahelt miljardilt juba 400 miljonit. Poliitikakalendris on see eriti kasulik 2021. aastal, enne kohalikke valimisi. Kuid rahanduslikult on see valik vastutustundetu ja ebakompetentne ning kindlasti ei ole see riigimehelik.

Pensionisäästude kallale on läinud ka Poola ja Ungari rahahädas valitsused, aga kurbade tulemustega. Laseme laialijagamise asemel II samba rahal hoopis kasvada ja 7-8 aasta pärast on II sambas ca 10 miljardit eurot. Seda konservatiivsetel eeldustel: aastane laekumine 0.5 miljardit eurot ning keskmine tootlus 3,7% (nagu seni). Nii teenib riik oma kodanike huve päriselt ega teeni lühiajaliselt oma inimeste arvelt.

Mitte ükski erakond peale Isamaa ei küsinud ega saanud oma valijatelt mandaati Eesti pensionisüsteemi põhialuste muutmiseks. Aga just seda II samba vabatahtlikuks muutmine on. Vastupidi, Reformierakond, Sotsiaaldemokraadid ja Keskerakond lubasid kaitsta II sammast laialijagamise eest. Austagem oma valijaid ja seiskem neile valimiste eel antud lubaduste eest.

Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide pensionieelnõu on avatud kõikidele ettepanekutele, mis kitsaskohtade lahendamisele kaasa aitavad. Analüütikud ja teadlased, kodanikuühendused ja mõttekojad, turuosalised, erakonnad ning kõik, kellele läheb korda Eesti pensionisüsteem ja selle tulevik – ärge jätke oma ettepanekuid endale, vaid esitage need riigikogule eelnõu arutelu käigus. Võtame aega, et kuulata eksperte, kaaluda mõjuanalüüse ja ettepanekuid ning teha seejärel riigikogus informeeritud valikud. Nii sünnib seadus, mille üle on põhjust rahulolu, mitte häbi tunda.

Nii toimides oleks ka tagatud tänaste ja tulevaste pensionäride heaolu ka pärast aktiivset tööiga, põlvkondade vaheline solidaarsus ning pensionite pikaajaline rahastamine. See eelnõu seisab tänaste ja tulevaste pensionäride huvide eest. Selle eest, et me saaksime järgmisele põlvkonnale anda üle toimiva pensionisüsteemi, mitte tühja pensionikassa, võlakoorma ja kõrgemad maksud.