Rein Pakk: Kõigi maade tarbijad, ühinege!
Äkki nüüd see juhtub. Ma olen seda juba mõnda aega oodanud, need mõtted ja ideed on juba mõnda aega olnud õhus, liikunud peades. Sedalaadi tarbijate ühinemist on siin ja seal juba proovitud. Mäletan ennastki neli aastat tagasi, kriisi alguses koos ühe mõttekaaslasega just niisugusest tarbijate ühendusest unistamas. Äkki nüüd astubki võrdlusportaal väikese sammu ja inimkond suure.
Õiglane kaup?
On olemas niisugused tooted, mille pakendil on kiri fair trade. Õiglane kaup. Need tooted on kallimad kui teised samasugused, sest nende hind sisaldab tootja jaoks õiglast tasu. Näiteks Keenia talupojale, kes on selle kohvi kasvatanud, mis seal õiglase hinnaga pakis on. Õiglane on see muidugi ainult tootja suhtes ja mitte tarbija suhtes.
Miks leiavad kõik need kaupmehed ja vahendajad, kes selle kohvi siia on toimetanud, et Eesti kohvijooja peab saama eraldi maksustatud selle eest, et nemad – kaupmehed ja vahendajad ilmselt kuskil hinnaketi Keeniapoolses otsas – ei ole tootjale, Keenia talupojale õiglast hinda maksnud. Tore, et see hinna tootjapoolne ots on õiglane, aga tarbijapoolne ots on minu arusaamist mööda vastupidi, karjuvalt ebaõiglane!
Hind on ahel, see koosneb erinevatest lülidest, millest enamiku nii mahult kui arvult moodustavad vahendajad. Kui kogu hind on 100%, siis mistahes toote puhul on erinevad vahenduslülid vähemalt 50%. Kes või mis on vahendajad? Need on poed, laod, turundus, reklaam jne. Näiteks Tartus on vähemalt seitse olmetehnikapoodi. Neil on rendipinnad, valgustus, reklaamid poes sees ja tänaval poe ees, reklaamid erinevates meediates, laod ja laoseisud, logistikakeskused, töötajad, töötajate riided ja rinnasildid, kassad ja täiskleebitud autod, turundusjuhid ja osakonnajuhatajad, Johnnie Walker Blue Label viski Hiina partneri esindajale kingiks. Kui ma ostan endale uue teleka, siis sisaldub see kõik hinnas. Tarbija maksab selle kõik kinni.
Tulles nüüd tagasi Keenia kohvikasvataja ja Eesti kohvijooja juurde, siis on selge, et kõige odavam oleks, kui need kaks kohtuksid omavahel. Aga tõepoolest, milleks siis on internet, mis kõigini jõuab?
Kasutaks internetti õigesti
Mul on tunne, et äkki me ei kasuta internetti päris õigesti. Me postitame seal pidevalt liiga palju arvamusi, kuritarvitame avalikku anonüümsust, kahjustame üksteist emotsionaalselt. Me veename ennast, et meil on mingi pidev meeletu infonälg, mida internet püüab rahuldada, kuid mis ikka pidevalt kasvab.
Igapäevasel, olmelisel tasandil meie internetikasutamise harjumused pigem koormavad meid, võõritavad ja väsitavad meid, suurendavad üksindustunnet, õõnestavad enesehinnangut, õhutavad individualismi, põlistavad inimsuhetes small talk’i ainsa võimaliku suhtlemistasandina, süvendavad meie ärevust ja kõigutavad meie meeleolu.
Mulle tundub, et suurema osa ajast, mille me internetis oleme, ei kasuta me seda. Kujundlikult väljendudes kasutab internet pigem meid. Kujunditega edasi minnes meenutab internet oma kõikjale jõudmises tühja maaliinibussi, mis tõesti iga piimapuki juures peatub, kuid millel eriti reisijaid ei ole. Aga mõte ühinenud tarbijate ostukeskkonnast oleks tõesti interneti võimalus, mida tasuks kasutada.
Jah, meil on netipoed, aga need kõik on loonud ja ellu kutsunud müüjad, nende tegevus on korraldatud sarnaselt „päris” poodidele – tegemist on kasumit taotlevate äriettevõtetega. Aga mis oleks, kui netimüügi kõrval oleks netiostmine. Selline lihtne paradigmapööre. Netiostmist korraldaks nimelt tarbijad. Ja nemad tahavad osta võimalikult odavalt. See võikski olla kapitalismi positiivne programm: odavalt osta, mitte kallilt müüa.
Marksistlikult väljendudes võiks võim turul minna müüjatelt üle ostjatele. Selleks pole vaja mingit revolutsiooni, mingit uue maailmakorra valulist sünnitamist. See võiks minna lihtsalt, sest iga müügimees on tegelikult ka ostumees.
Ma ei taha öelda, et tuleks elimineerida kõik maailma vahemehed, kõik teenimisvõimalusekütid, kes muudkui otsivad võimalust litsuda ennast kuhugi hinnaahelasse liigseks lüliks. Ma tean, et see pole võimalik. Eriti kui jutt on kapitalismist. On kindlasti neid, kes ütleksid, et just nemad, vahemehed, hoiavadki oma tegevusega kapitalismi toimimas. Võib-olla, aga nad ei too kasu mitte kellelegi, tegelikult isegi mitte iseendale, sellepärast on parem muuta nende tegevus võimalikult keeruliseks. Las mõtlevad midagi muud välja või veel parem – las proovivad midagi luua, mõne väärtuse näiteks. Mitte lisaväärtuse, vaid kohe päris väärtuse, kas või mõne väikese ja lihtsa sissejuhatuseks. Uskuge, see tuleb igaühele kasuks.
Ostame koos!
Sedasama, mida teeb energiaturg.ee elektriostjaid parima hinna nimel koondades, tuleb teha iga asjaga, mille eest me raha maksame. Internet, mobiilivõrk, telekad, laenud. Internetti tuleks kasutada lühima ja odavaima tee leidmiseks tarbija ja hüve (toote, vajaduse) vahel. Tuleb lihtsalt seada eesmärk maksimaalselt palju tarbetuid vahenduslülisid välja jätta. Kes sellest võidavad? Kõik. Kui müüjad ühinevad korporatsioonideks, siis miks ei peaks seda tegema ka ostjad! Kõik on ju inimesed. Ja tarbijad. Lihtsalt struktureerume tarbijatena kooperatiivideks.
Ärme tuia turul üksinda ringi paremaid pakkumisi otsides, vaid teeme seda koos, loome ühenduse internetis, kus me niikuinii juba oleme. Valime endi hulgast esindajad, kes hakkavad läbi rääkima pakkujatega. Kui ühendus on piisavalt suur, siis hakkavad pakkujad ise huvi tundma ja häid pakkumisi tegema. Selline ühisus peaks oma põhimõttelt ühendama endas ametiühingut ja tarbijate kooperatiivi, eesmärk on ühiselt ühiste huvide eest seismine.
Muidugi võib see kõik kõlada idealismina. Ma tean, et valitud esindajaid varitseb alati korruptsioonioht, et sellise ühenduse netikeskkonda hakkavad hiilima varjatud ja vähem varjatud reklaamid jne. Aga proovida võiks ikka, äkki töötab, äkki läheb elu paremaks.
Muidugi tekib siin küsimus, et miks ühineda sel viisil ainult tarbijatena? Meil on ka palk, hoiused, investeeringud, varad, kindlustused, tervis, lapsed, vanadus, poliitilised vaated. Me mitte ainult ei kuluta raha, vaid ka teenime ja hoiustame seda.
Ja kuigi kõikehõlmav monetarismiideoloogia on juba mõnituhat aastat liigagi edukalt inimkonna reptiilsetele ajuosadele keskendunud, on meil siiski säilinud ka muid vajadusi peale tarbimise ja teenimise.
Meie mõtted ja tunded pöörlevad teinekord ikka ka millegi muu kui raha ümber ja lahendused meie probleemidele ei ole ka alati vaadeldavad ainult eelarvelisel kujul. Äkki me võime koopereeruda ka näiteks mingi koodeksi rakendamise, väärtuste hoidmise, sotsiaalsete lahenduste saavutamise nimel, ühesõnaga, mitte ainult pelgalt väiksemate kulutuste nimel? Kõlab kangesti nagu otsedemokraatia, mis?
Mine tea, äkki on sellisedki arendused võimalikud, aga kindlasti on siin juba suured riskid ja vaieldavused, sellepärast arvan ma, et alustada tuleks just tarbimisest. See oleks lihtne ja selge eesmärk.
