Rein Raud (Terje Lepp/Epl)

Seevastu need tema klassivennad, kelle sünnipäev jäi eelmise sügise poole, pidid sõtta minema kohustuslikus korras. Üsna loomulikult oli ka tema hilisemate veidi vanemate sõprade seas selliseid, kes olid sõjas käinud, ja külaskäikudel meie juurde meenutasid nad oma kogemusi tihti. Kes oli sõdinud Soome, kes Saksa mundris, kes jälle Vene mundris. Ma ei mäleta, et nende suhtumine sõtta kui sellisesse ja oma rolli selles oleks olnud kuidagi erinev. Või nende suhtumine üksteisesse, hoolimata kantud mundrist. Mitte keegi neist ei olnud uskunud ei Hitleri ega Stalini ürituse õilsusse või suurde tulevikku ja kõik nad võtsid toonast Eestit kui kurba saatust, millele rahvas oli (nüüd teame, et vaid ajutiselt) pidanud alistuma.

Üks lugu tuleb mulle meelde tihti, sagedamini kui teised. See juhtus isa klassivennaga, kelle nimi oli Ülo, perekonnanimi on kahjuks ununenud. Ülo oli Saksa sõjaväes ja sai 1944-nda sügisel ülesande toimetada punkti B mingi kiri. Selleks oli tal jalgratas. Pärast mõnda aega sõitmist avastas ta aga kohutava hirmuga, et midagi on valesti. Tee kõrval istusid maas sõdurid ja tegid suitsu... aga seljas olid neil teised mundrid. Rinne oli vahepeal liikunud, punkt B jäänud teisele poole ja tema oma Saksa mundriga sattunud väga valesse kohta.
Sama arvas ka tee ääres istuv väsinud venelane. Viipas talle ja näitas näpuga, et ta peaks sõitma hoopis vastassuunas, tagasi omade juurde. Ülo pööraski ratta ümber ja hakkas elu eest sinnapoole väntama, ise kindel, et kohe järgneb automaadivalang ja et see ongi kõige viimane asi, mida ta oma elus kuuleb. Aga ei. Venelane oli nähtavasti sõdimisest niisama väsinud nagu temagi või siis ei näinudki temas vaenlast ja vastast. Ei tea ja ei saagi teada.

Käsust ja hirmust

Loomulikult ei lõppenud enamik selliseid kohtumisi niimoodi. Kuid ka ühest erandist piisab, et tühistada skeemi absoluutsus. Pealegi olen ma üsna kindel, et enamik päästikule vajutajaid tegi seda sellepärast, et ülemused olid käskinud, või äärmisel juhul hirmust, et teine teeb seda esimesena. Mitte isiklikust maailmavaatelisest valikust. Aga ometi: veidi vähem kui viiskümmend aastat pärast seda sündmust kehtinud ajalooversiooni järgi oli Ülo veendunud fašist, aga venelane vabastaja, praegu kehtiva ja kohe-kohe lausa riigikogu otsusega kinnitatava versiooni kohaselt seevastu oli Ülo tulihingeline vabadusvõitleja, kes oli astunud Saksa poolel sõtta üksnes tagamõttega Eesti iseseisvus taastada, venelane aga veendunud stalinist, kes tuli siia eesti rahvast ikestama. Mulle tundub, et tõde ei ole siin ega isegi mitte vahepeal, vaid ei mahugi üldse sellisele must-valgele pildile.

Kahe kuritegeliku režiimi kokkupõrge paiskas segamini miljonite inimeste ja suure hulga rahvaste saatuse ning lõi lugematuid pisikesi situatsioone, mis panid proovile üksteisele vastu seatud üksikute inimeste inimlikkuse, sõltumata nende rahvusest ja maailmapildist. Ja samuti neist sõltumata tõi sõda kindlasti esile ka paljude kõige halvemaid külgi, viies neid tegudeni, mida nad rahulikus maailmas poleks end kindlasti tegemas kujutlenud. Seda tragöödiat ideoloogilistesse skeemidesse suruda püüdev võim ajab suure tõenäosusega taga hoopis muid eesmärke kui ajaloolise õigluse taastamine. Ainult mundri põhjal ei saa otsustada, kas keegi on vabadusvõitleja või mitte.
Ma saan aru, miks Vene poliitikud tegelevad ikka veel aktiivselt Teise maailmasõja mõtestamisega: sellepärast, et kui Gagarini tähelend välja arvata, pole neil hilisemast ajast ette näidata ühtki tõsiseltvõetavat saavutust. Kui aga ka Eesti poliitikud võtavad oma arsenali vormilt rahvusliku, sisult bolševistliku ajalootehnoloogia, siis on meil põhjust küsida: kas on ehk meie riigi ja ühiskonna areng samuti ummikteel? Rääkimata sellest, et niisugune otsus täidaks Kremli poliitilist tellimust ja aitaks kaasa viha õhutamisele nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt.

Iga tragöödia on eriline

Mart Laar on avalikkusele küll kinnitanud, et Saksa mundri rõhutamine vabadusvõitluse ümbermõtestamisel olevat kontekstist välja kistud (ERR-i uudised 29.12.11). Teisisõnu, et kontekst võiks muuta Saksa mundris sõdimise tähendust. Aga kas tõrvatilk muutub meepoti kontekstis millekski muuks? Varem on vastava sisuga eelnõus vabadusvõitlust üritatud määratleda umbes sellises sõnastuses: „õigustatud relvastatud vastupanu NSV Liidu sõjalisele agressioonile Eestis, mis toimus Teises maailmasõjas ja pärast seda” (PM 30.03.06). Igal juhul tekitaks otsus tunnistada Saksa mundris võidelnud eestlased in corpore hoopis Eesti eest võidelnuteks terve hulga küsimusi, millele seadusandja peaks oskama vastata. Kuidas määratleda õigustatud vastupanu? Kas agressiooni vastustamine teise agressiooni toetamisega on õigustatud? Kas Saksa sõjaväes teeninud sõdurid täitsid Saksa ohvitseride käske? Sest see oli ju lõppude lõpuks peamine: kelle käske täideti, kelle plaanide osa oldi. Ja selles erineb Saksa väes teeninute staatus oluliselt näiteks metsavendade omast. Või otsustasid eesti soost Saksa sõdurid ise, millised käsud on õigustatud, millised mitte? Kui ei, siis kas see ei tähendaks sel juhul ka Saksa okupatsiooni tunnistamist kuidagi õigustatuks? Riigiõiguslikult, nagu ma asjast praegu aru saan, oli Eesti Vabariik Teises maailmasõjas neutraalne, ehkki sõdivate poolte poolt okupeeritud riik (nagu Poola), mitte aga Saksamaa liitlane (nagu Ungari, Soome või Rumeenia). Kas ei tähendaks selline otsus ikkagi tagantjärele Eesti neutraliteedi tühistamist, hoolimata natsismi hukkamõistmisest riiklikul tasandil?
Kuigi Teine maailmasõda on põhjustanud lugematu hulga tragöödiaid, on igaüks neist ikkagi eriline ja eristuv. Mis olid kellegi motiivid või eesmärgid üht või teist tegu tehes, saab vaadata ainult igal üksikul juhul eraldi. Kuid ka siis ei saa olnut teha olematuks ja meie maa raske minevik jääb raskeks sõltumata sellest, kuidas seda ideoloogiliselt vormistatakse. Oluline võiks meile praegu olla ennekõike see, kui paljud inimesed suutsid ka raskes minevikus jääda inimeseks ja et meie riik ei ole määritud kummagi meid murda püüdnud totalitaarse ideoloogia toetamisega.