Väidaksin sellele vastu, et iga selle plakati tõttu andmata jäänud e-hääl on konkreetne oht Eesti iseseisvusele. Sest iseseisvus algab meie peades. Meie iseseisvast mõtlemisest, meie võimest enda ümber toimuvat objektiivselt hinnata. Ja meie võimest usaldada neid, kes usaldust väärivad, kuid mitte neid, kes seda ei vääri.

Laskem korraks kujutlusvõimel lennata. MTÜ Aus Pangandus täidab linna plakatitega, mis nõuavad algatuseks internetipankade keelamist.

Järgmiseks jõuab järg krediitkaartide kätte. Nad teavad, mida sa ostsid! Siis aga on aeg tegelda pangaülekannete kui niisugustega. Kas sa ikka tead, kuhu läheb su raha tegelikult!

Ja olgem ausad, paberraha on ka üks kahtlane asi. Võrreldes tsaariaegsete kuldkümnerublalistega, millega on iga režiimi ajal võinud nii mõndagi peale hakata.

Kuid ärgem jätkem tähelepanuta ka MTÜ Aus Transport hoiatust: iga kord, kui asetate Tallinna ühissõidukites oma rohelise kaardikese vastu validaatorit, olete andnud „neile” informatsiooni, kus te parasjagu viibite.

Iga tasuta ühissõidukites veedetud minut on oht teie kodusele varale! Sest nemad ju näevad, et te sõidate bussis ega jõua oma registreeritud elukohta tagasi enne, kui nad on seal juba ära käinud!

Sama käib mobiiliga parkimise kohta – ma ju ise annan neile teada, kus ma oma autoga parasjagu olen, nii et nüüd on paras aeg kurjad plaanid teoks teha.

Oma kodu valve alla pannes ma ju sisuliselt provotseerin turvafirma töötajaid – nad näevad, et mind pole kodus, mis nad veel ootavad!

Oma sõna tahaks sekka öelda ka MTÜ Aus Meditsiin. Kuidas ikka nii saab, et „nemad” teavad minu tervise kohta kõike? Ja kuidas ma võin kindel olla, et nad ei jaga oma infot tööandjate ja kindlustusseltsidega?

Usalduse küsimus

Neile, kelle meelest me ei ela kurjategijate kontrolli all olevas süsteemis, on selge, et e-hääletus ei kujuta endast ohtu mitte Eesti iseseisvusele, vaid madala haridustasemega ja tehnoloogiat umbusaldavat valijaskonda kosivatele parteidele. Sest sellised valijad käivad ikka kasti juures, tehnoloogiliselt taiplikumad aga hääletavad meelsasti interneti kaudu, kuid võivad ühtlasi ka hääletamata jätta, kui selleks puudub mugav võimalus. Tegemist ei ole niisiis siira murega demokraatia saatuse pärast, vaid hirmuga, et äkki suudabki mõni teine jõud neid soojadelt kohtadelt välja vihma kätte tõugata.

Muidugi, teatav oht kaasneb igasuguste e-tehingutega, mis muidugi ei tähenda, et kastivalimised oleksid kindlamad. Näiteks e-hääletamisel ei ole võimalik hääli osta, ei ole võimalik toppida hääletajale pihku juba täidetud valimissedelit, mis tuleb kasti visata ning uus ja tühi asemele tuua, mille eest saab kokkulepitud tasu. Selliste valimiste vastu pakub e-hääletuse levik hoopis kaitset. Võimalik, et ka see teeb teatud ringkondadele muret.

Põhiline ongi mu meelest kogu selle probleemi juures just usalduse küsimus. Mul võib näiteks pankade ja nende rolli kohta praeguses majandusolukorras olla vägagi kriitiline arvamus, kuid ma olen üsna kindel, et meie omavahel kokkulepitud reeglitest peavad nad korrektselt kinni ja pangasaladuse võimalikku seadusvastast lekitamist ma ka ei karda.

Samuti võin ma kahtlustada ebaaususes mõningaid praegusi ja endisi valitsuse liikmeid, kuid mitte riiklikke institutsioone tervikuna.

Muidugi võib olla ka teisi arvamusi. Eriti Ühendkuningriigis on näiteks laialt levinud skepsis institutsioonide vastu, mis teavad meist liiga palju. Kuid seal ei oleks võimalik ka kasutada avalikes sõidukites minu liikumistrajektoori fikseerivat sõidudokumenti ega terve hulk muid tehnoloogilisi võtteid, mis meis siin tavaliselt selliseid hirme ei tekita. 2006. aastal algatas sealne valitsus kava, et Ühendkuningriigi elanikud saavad ID-kaardid ja koostatakse ühtne kodanike andmebaas. See leidis nii laialdast vastuseisu, et 2011 tühistas järgmine valitsus selle ettevõtmisega seotud õigusaktid ja kuulutas juba väljaantud kaardid kehtetuks...

Kahtlane valimiskomisjon?

Leian, et oma plakatit levitades on MTÜ Ausad Valimised inkrimineerinud riiklikule valimiskomisjonile kavatsuse sooritada kuritegu.

Kuna on teada, et tegemist on ühe konkreetse erakonna käepikendusega, kas tuleb siis oletada, et nad hindavad teisi enda järgi ja üritaksid ise ebaseaduslikult valijate poliitilist käitumist jälgida või mõjutada, kui neil oleks selleks võimalus? Sest kes muu võiksid olla need Eesti iseseisvust ohustavad „nemad” kui mitte Eesti riiklikud insitutsioonid ise?

Lõpetuseks veel väike üleskutse MTÜ-lt Aus Informatsioon: muuta võimatuks sõnade „aus”, „õige” ja muude positiivsete hinnangute kasutamine juriidiliste isikute, eriti parteiliste organisatsioonide nimedes. MTÜ Aus Informatsioon ise lubab ka kohe nime vahetada, kui avalikkusele kitsastes huvides puru silma ajajad seda teevad.

Rein Raud
kirjanik