REIN TAAGEPERA: Demograafiline vetsupott
Mõned juba unistavad, et sünde tuleb iseenesest igal aastal jälle tuhande võrra rohkem ja varsti olemegi nn demograafilisest august väljas, nii et rahvas püsib endises suuruses.
Nii see paraku pole. Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.
Veel pole liiga hilja
Kui kõrgele tippu jõuab sündide arv enne, kui see kümne aasta pärast jälle kukub, on veel meie teha. Järgnevat uut langust vältida enam ei saa, sest tulevased lapsevanemad on juba sündinud. Või sündimata jäänud. Kui meie hoiakud vahepeal nii palju muutuvad, et laste arv tõuseb taastootmise tasemele (mis on 2,3 last mehe ja naise kohta), siis suudab rahvas järjekordse languse üle elada. Muidu tõmbame endile ise vee peale. Niigi oleme kriitilise massi piiril, et mandri-Euroopas omakeelset kõrgkultuuri ülal pidada. 600 000 seda ei võimalda.
Rääkida Islandi kultuurist seal merede rüpes on möödahiilimine. Samuti jutt venekeelsete eestimaalaste lõimumisest ja eesti keele õpetamisest maailma kõrgkoolides – see hoiab meid ülemises kausis ainult pisut kauem. Möödahiilimine on ka lootus tuleviku sisserändajate massile eesti keelt õpetada. Jah, nad tulevad, sest Eesti tööturg nõuab kümne aasta pärast paratamatult 8000 uut töötajat aastas rohkem, kui meil teismelisi sirgub. Seega kümnendi jooksul 80 000. Mida piiratum on kohaliku keele levik, seda suurem on sisserändajate tung jääda-saada ingliskeelseks.
Möödahiilimist tähendab ka täiesti tõele vastav nending, et sündimuse puudujääki on näha üle terve Euroopa. Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie.
Suurim möödahiilimine oleks väide, et on juba hilja ja midagi enam teha pole. Saab teha küll. Oleme alles ülemises kausis. Allaminekuni on veel kümme aastat aega. Sellest piisab, kui kohe põhjaliku muutusega alustada.
7000 küüditatud last
On vaja nii ulatuslikku hoiakute ja arusaamade ümbersündi, nagu sai teoks hernhuutlaste mõjul 250 aasta eest, kui paljudes valdades kadus viinakatk (ja palju muud). Selleks oli vaja meeleheite piirini viidud tunnet, et endist moodi kohe kuidagi edasi ei saa. Et valida on surma ja enese muutmise vahel. Niisugune ümbersünd õnnestub harva. Aga võimalik ta on, sest 250 aasta eest sai see ju teoks. See peab toimuma inimese tasandil, mitte ainult riigile lootma jäädes.
Mida on vaja endas muuta? Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kuinagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.
Mida kätte võtta? Avastada, et lastest saab rõõmu tunda, kui nendele ja endale ei tee elu mõruks ülearuse käskimise-keelamisega. Avastada, et elu on kergem, kui julgeda olla nõrk selles mõttes, et avada end pigem teisele inimesele kui pudelile. Avastada, et poisikesest saab mees mitte keppides, vaid laste kasvatamises osaledes. Kuus last kolme naisega ei anna mõõtu välja. Iga selline lause vajab lahtiseletamist ja tähendab murrangut paljude elus. Vähemast aga rahva säilimiseks ei piisa. Ega, muide, ka isikliku õnnetunde suurendamiseks. Kui tunned end küllalt õnnelikuna, naerata selle üle. Aga ära iseendale valeta.
