Repliik: Appi, ratturid!

Mõni suvi tagasi, kui veel veidi entusiastlikumalt Tallinna tänavatel jalgrattaga sõitsin, tabasin end aeg-ajalt ikka kõnniteelt.

Mis sa ikka teed, kui mõnel tänavalõigul oli jalgrattatee ainult umbes 50 sentimeetri laiune ja suured rekkad otse käeulatuses mööda kihutasid. Aga kuna tundsin end kõnniteel ikkagi illegaalina, üritasin sõita aeglaselt, et mitte jalakäijaid ehmatada.

Vahepeal on reegleid leevendatud ja ratturid kõnniteel muutunud üha tavalisemaks. Kahjuks ei arvesta nad kõik sugugi kõnniteel sõites jalakäijatega – alles eile tuhises minust kõnniteel nii paari sentimeetri kauguselt mööda jalgrattur, Tour de France’i tempos. Temal oli peas kiiver, minul jalakäijana esialgu veel mitte.