Repliik: kas vanne on päritav?

Arvamusfestivalilt ära minnes arenes mul huvitav jutuajamine härrasmehega, kes on elu jooksul andnud mitu vannet.

Näiteks „olla viimase hingetõmbeni ustav oma rahvale, oma Nõukogude kodumaale ja Nõukogude valitsusele”. Mina meenutasin, et olen isegi pioneeriks astudes lubanud leninlikule üritusele ustav olla. Sisuliselt oleme mõlemad pannud ühe ideoloogia nimel mängu oma au.

Kuidas sellega siis jääb? Aus inimene valet ei vannu, ka surve all mitte. Teisest küljest pole vande vastuvõtjat, Nõukogude Liitu enam olemas. Kas suverääni surm vabastab või läheb ustavustõotus üle tema õigusjärglasele? Kuidas enda vastu ausaks jääda? Need pole sugugi tühised küsimused, eriti kui praegu ise Eesti kodanikelt tingimusteta lojaalsust ootame.