REPLIIK | Marianne Ubaleht: Rainer, miks sa nüüd ära ei jookse?

Kõnnin õhtuses vanalinnas. Jalutan mööda Korstnapühkijast, jõuan kultuuriministeeriumi ees parkivate autodeni. Järsku vaatan, et maas, poole kehaga auto all, lamab pikajäsemeline mees. Lamajale lähedale jõudnud, näen, et abitus seisundis vedeleb ei keegi muu kui viimatistel valimistel riigikogu ukse taha jäänud Rainer Vakra. Nüüd kuulen ka, mida talle näpuga näitavad inimesed naeravad. „Noh, Vakra, mis pikutad?!” kisab üks linnuvaatlejaist.

Mina ei jää käed rüpes vaatama, ei kõnni ka mööda. Lähenen lamajale ja lohistan ta märjalt munakiviteelt enda najale püsti seisma.

Seepeale virgub Vakra nagu kevadine varblane, kargab püsti ja hõikab, et see olnud üks suur sotsiaalne eksperiment. Haarab mul ümbert kinni, kallistab ja on muidu rõõmus. Küsin: „Rainer, miks sa nüüd mu eest ära ei jookse?”

Õnneks ma vastust ära oodata ei jõudnud, enne helises äratuskell.