Repliik: Pealiskaudne kultuurifriik

Hiljuti õhkas üks tuttav, et sai Linnateatri tükile piletid. Ta oli elevil, justkui oleks loteriiga miljoni võitnud. Lisas veel, et ei saanud sellele etendusele, millele tahtis – kuid ikkagi Linnateater! See meenus Henrik Kalmeti kriitika pärast, et ühel hetkel on Linnateatri maine tugevam kui selle tegelik sisu.

Laiemalt viitab eelnev ka publiku pealiskaudsusele. On nn eliitkultuuriasutused. Näiteks tean inimesi, kes põhimõtteliselt keelduvad Coca-Cola Plazat külastamast. Nad käivad ainult Artise ja Sõpruse kinos, kuigi sama filmi näidatakse kõikjal. Mitte soovist Eesti kultuuriasutusi toetada, vaid uhkustamiseks. PÖFF-il ja Tallinn Music Weekil kulgevad mõned poolvägisi ürituselt üritusele illusiooniga, et kuuluvad siis pealinna nn kultuuriringkonda.

See trend pole loodetavasti ulatuslik, ent teeb murelikuks. Kas tõesti elame ajastul, kus pealiskaudsus pole enam häbiasi?