Repliik: Sa pole õige eestlane!
Mina aga tunnen eestlust hoopis siis, kui isamaaline lugu tuleb kuuldavale sõprade seltsis ja kõik, isegi kui lausa kari elevante kõrvadest üle käinud, täiest kõrist kaasa laulavad. Minu inimesed, mõtlen ma siis tõelise uhkusega. Aga trügida, tungelda, seista järjekordades, halvimal juhul vihmas, ja mõelda, kuidas pärast kõike seda koju saab – justkui tõestamaks, et olen ikka eestlane? Ei soovi.
Muide, samal ajal kui kõik teised unistavad elust välismaal, paremast palgast mujal ja rohelisemast rohust üle lombi, olen mina see, kes ütleb: võin reisida, kuuks ka lahkuda, kuid ma ei tahaks kunagi elada kuskil mujal kui Eestis! Sellele pole paljudel minuealistel midagi vastu panna, laulupeopiletiga võib aga vehkida pea igaüks. Ja küll ma selle teleri ka nädalavahetusel laulma panen. Kui meelde tuleb.
