Villu Zirnask Foto: Ilmar Saabas

2000. aastate keskpaigas, kui arutati üleriigilise öise alkoholimüügi keelu kehtestamist, rääkisid nn liberaalid ja alkoholitööstuse lobistid hirmujutte nagu praegugi: taksoviin tuleb tagasi, inimesed hakkavad alkoholi ohtralt varuks ostma (ja lõpptulemusena rohkem tarbima) jms. Tegelikult 2008. aastal kehtestatud kl 22–10 kehtiv müügikeeld kohutavaid tagasilööke kaasa ei toonud. Vastupidi, peale vanade hirmujuttude saavad alkoholi- ja reklaamitöösturid nüüd uusi piiranguid tõrjuda argumendiga, et alkoholitarvitamine väheneb juba niigi.

Kui hirmujuttudel on vahel vähemalt väike alus, siis uute piirangute millegi keeluseaduselaadsena kujutamine on puhas luul ja vale. Alkoholi ju keegi ära keelata ei kavatse. On kümneid esmatarbekaupu, mille kättesaadavus on nii aja, koha kui ka hinna poolest halvem kui alkoholil. Nii et Eesti alkoholitarvitajatel küll vabaduste defitsiiti ei ole, pigem piirab ühiskondlik mentaliteet endiselt nende vabadusi, kes ei taha pärast esimest õlut või viina avada teist-kolmandat-neljandat või eelistavad hoopis kaineks jääda.