Mõnes mõttes võib Katrina Raiendit isegi tänada. Ta ei lähe ajalukku märtrina, kuid tema kaasus võimaldab Eesti kohtutel otsustada, kas kellegi sotsiaalne „tühistamine” on lubatud. Kas see kuulub heade kommete hulka. 

Tema kaasus pole küsimus sõnavabadusest või „petitsiooni” koostamise õigusest, vaid teise inimese üle avalikult omakohtu pidamise õigusest. Õigusest ise teisele inimesele „digitaalse kambakaga” koht kätte näidata, teha talle ebameeldiva käitumise eest haiget – nii füüsiliselt kui ka vaimselt, asuda „kohtuniku rolli”. Panna inimene avalikult "känselisse".


Avalehele
297 Kommentaari
Loe veel: