Ronald Viin: Hurraa! Jagame varad laiali ja liigume viisaastaku plaanide kaupa nagu kommunistidele kombeks
Eilset „pensionireformi“ hääletust vaadates haaras mind must masendus. Riigikogu meenutas mulle 6. klassi geograafia tundi, kus Martin Helme oli ainus „valgustatu“, kes esimesena üle mere välisreisil käinud ja nüüd jagas üleolevalt oma kõikehõlmavaid teadmisi lollide kaasõpilastega. Kaasõpilastel olid argumenteeritud ja asjakohased küsimused, kuid ega nad ju tegelikult ei tea – nad on oma tarkusi ammendanud õpikutest, kui seevastu Martin oli ise kohapeal ja nägi oma silmaga, et Egiptus on tegelikult saar.
Kui aus olla, siis asi on tegelikult naljast kaugel. Istung läks edasi pea kõikide opositsiooniliikmete kõnedega, mis olid valdavalt sisukad, kaalutletud, argumenteeritud. Koalitsiooni riigikogu saalis ei viibinud. Vahepeal ilmus mõni koalitsioonisaadik moe pärast saali, et ka oma sõna öelda. Karilaid oli puhvetis alla kugistanud kaks tiigrikonservi ja Loone oma heas vanas mahlas tõenäoliselt kaks liitrit kohvi või kes teab, mida veel. Vihased, sisutühjad, mässavad!
Reformierakonna põlised vaenlased, kius ja põlastus oli ainus, mis sealt välja peegeldus. Ja Jüri oli vihane. Kodus, aga vihane, sest Keskerakonna fraktsioonil ei lubatud opositsiooni kõnede ajal saalis viibida – kes teab, äkki keegi mõtleb jälle ümber ja hääletab nagu üks päris riigikogu liige hääletama peaks – oma südametunnistuse järgi. Aga südametunnistust siin ei eksisteerinud.
