"Roolijoodiku pihtimus
Kui mina inimese surnuks sõi-daksin, laseksin ma ennast järgmisel päeval maha. Ma lihtsalt ei suudaks taluda seda igavest koormat, süütunnet oma hingel. Mis puudutab klaasi veini või õlle joomist lõunasöögi juurde, siis eriti kuumal suvepäeval tundub see loomulikuna.
Kolmapäeval, tund peale lõunasööki kolleeg Heido Vitsuriga ei istunud ma autorooli purjus peaga. Klaas Saku Tumedat ei anna alust süüdistada kedagi purjus olemises, kui tegemist ei ole just alaealise või eelnevalt napsutanuga. Ei mina ega Vitsur joonud tol saatuslikul kolmapäeval midagi muud peale klaasi tumeda Saku märjukese. Tänaseks oleme mõlemad tembeldatud roolijoodikuteks. Eriti muidugi mina, kes ma selle aasta mais sama õnnetu skeemi järgi esimest korda politseile vahele jäin.
Kuid õigustada pole siin midagi. Tegelikult tuleb liikluspolitseile tunnustust avaldada, et nad peale radariga põõsas passimise ka selliseid reide korraldavad, kus roolis istujate olekut kontrollitakse. Sellise arengu jätkudes võib liikluspolitseid varsti ehk isegi liiklust korraldamas näha? Loota ju võib, ja ilmselt peabki. Samas on arenguruumi veel küllaga, sest kui ma oleksin olnud kaine, kuid näiteks ärandatud autoga, siis oleksin võinud sinivalgete autode vahelt nagu õige mees kunagi läbi sõita.
Miskipärast ei piisanud mind ega ka Vitsurit kontrollinud politseinikule ühest puhumisest. Me mõlemad puhusime mitmeid kordi ja ilma pausideta samasse huulikusse. Ei näidatud meile tulemusi, ei testitud meid promillide arvu näitava alkomeetriga. Seega on ainus selge asi kogu loos minu poolt omakäeliselt seletuses kirjutatud lause lõunasöögi ja klaasi õlle kohta. Kuid kogu selle asja baasil olen ma ajakirjanduse poolt tänaseks roolijoodikuks tembeldatud.
Nii nagu ma kolmapäeval politseiautos istudes protokollile allkirja andes kõigega nõustusin, niisama kerge oli kirjutada lahkumisavaldust volikogu esimehe nõuniku kohalt. Lahkumisavaldus Kesk-erakonnast välja astumise kohta oli vajalik selleks, et taas kord ei saaks isiku eksimust kanda üle tervele erakonnale. Ka Keskerakond on võimeline õppima. Oma vigadest õppima. Kahjuks on selle õppimiseks kulunud nii palju aega, et valimisteni jäänud kolme kuu jooksul seni tehtud vigu siluda ei õnnestu. Seda enam, et Väli ja Kallo intsidendid neljarattaliste sõpradega ei ole ju kõige suuremad vead.
Irooniliselt võiks öelda, et polekski muud vaja kui keskerakondlikud linnajuhid ühe katuse alla vastuvõtule kutsuda ja pärast paari klaasi konjakit nende autod kvartal eemal ootava liikluspolitsei poole suunata. Kui paljud meist on lõunat süües või mõnel vastuvõtul klaasikese veini või õlut joonud ja siis rooli istunud? Usun, et paljud. Erakondlikust kuuluvusest hoolimata.
Minu poolt loodud pretsedenti järgides tuleks kõikidel teil pärast sellist juhtumit lahkumisavaldus kirjutada. Või kui te seda ise ei tee, siis kuulumisel mõnda erakonda või klubisse see erakond või klubi vähemalt sunniks teid seda tegema. Taas kord just pretsedendi olemasolu pärast.
Miks ma tunnen ennast hästi? Aga sellepärast, et ma olen käitunud oma südametunnistuse järgi ja mind ei saa panna ühte leeri Kuulmanni, Metsamaa või mõne kolmanda tegelasega.
Ma tean, et ma ei olnud autorooli istudes purjus ega pannud seda tehes ohtu ei enda ega kaasliiklejate elu. Ma hindan politseinike korrektset käitumist ja kuna inimene õpib kõige paremini läbi valusa isikliku kogemuse, siis julgen kinnitada, et vilkuritega sinivalgetel autodel ei õnnestu enam tabada alkoholi tarbinud Välit. Sest mina olen omad järeldused juba teinud.
