Foto: erakogu

Hoolimata hägustatud nägudest ja sõidukite numbrimärkidest põrnitsesin hämmeldusega oma koduhoovi. Ka iseennast kaevu kõrval parajasti fotot klõpsamas inimestest, kes minu juurde pahaaimamatult teed jooma olid saabunud. Oli märkimisväärselt ebamugav tunne, kuigi teejoomine pole keelatud ning koduhoovil seismine samuti mitte. Osalt ehk mõrutas meelt asjaolu, et Google’i autode ringsõit mulle (ja külalistelegi) teadmata oli. Teisalt… kas jätab sihukesel määral avalikustamine, pildiklõpsimine meile enam üldse privaatsust?

Olla valitsetud

Prantsuse poliitik ja filosoof Pierre-Joseph Proudhon sedastas 1851. aastal: „Olla valitsetud tähendab olla igas operatsioonis, igas tehingus noteeritud, registreeritud, värvatud, maksustatud, tembeldatud, mõõdetud, nummerdatud, ärahinnatud, litsentsitud, autoriseeritud, hoiatatud, ärakeelatud, reformeeritud, korrigeeritud, karistatud. See tähendab, riikliku kasulikkuse ettekäändel ja üldiste huvide nimel, olla sunnitud kaastööle, väljaõpetatud, lunastatud, ekspluateeritud, monopoliseeritud, šantažeeritud, nurka surutud, petetud, röövitud; siis, tühisemagi vastupanu korral, kaebuse esimesest sõnast, olla represseeritud, trahvitud, põlatud, tagakiusatud, jälitatud, teotatud, pekstud, relvituks tehtud, lämmatatud, vangistatud, kohtu alla antud, süüdimõistetud, mahalastud, väljasaadetud, ohverdatud, müüdud, reedetud; ning, kõige krooniks, pilgatud, naeruvääristatud, solvatud, häbistatud. See on valitsemine; see on tema seaduslikkus; see on tema moraal.”

Ühest küljest on muidugi kena maailma arvutiekraani kaudu avastada ning reisikulusid kokku hoida. Kuid on meil seda ikkagi vaja, ja millise hinnaga? Ja kas iga internetikasutaja peaks saama üle lugeda mu lillepeenrad ja nööril rippuva pesu? Neli aastat tagasi pajatasin oma prantslasest arvutiteadlasest sõbrale uhkelt e-valimistest. „Milleks teile see?” imestas Pariisi teadlane. „Miks inimesed enam tavalisel moel valimas käia ei saa?”

Ja siis veel üks turvalisuse aspekt: mõõdetud, tembeldatud, ärahinnatud, reformeeritud, ja nüüd ka ülespildistatud Eestimaa on tänuväärseks andmebaasiks kurjategijatele. Minugi kõrvalises kohas asuvalt hoovilt saaks varastada Google’i järgi mootorratta, kaks autot, jalgratta jms. Ja veelgi: kogutud info on paisunud nii suureks, et seda tagasi toppida ei saa. Avalikustamine on oluline ja võimas relv, kuid millise piirini sellest kõmmutama peaks, et see ei muutuks massihävitusrelvaks, nagu muutus televisioon? Ja kuidas üleüldse õpetada lakkamatu reklaamilaviini all koperdavaid inimesi tarbima kõike kavalalt kõrgtehnoloogilist vajaliku ettevaatuse ja teadlikkusega?

Google Street View balansseerib ohtlikul piiril, millest ühele poole jääb inimene ja maailm oma privaatsuse ning puutumatusega, aga teisel pool leiab pelgupaiga vaid iseenda sees.