Taavi Rõivas Foto: Eero Vabamaegi

Seda tunnen neil koosolekutel, kus oleme koos vallajuhtide ja Rail Balticu planeerijatega kaardi kohale kummardudes arutlenud, millisest külast on valutum läbi sõita ja kus see peaks kindlasti välistatud olema. Olen veendunud, et valutut varianti Eestimaal ei ole.

Tänasel (eilsel - toimetaja) küüditamise aastapäeval ei anna aga rahu meie peaministri poolt päev varem (13.06, Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister") kõlanud väljaütlemine: "Olles ise ka Harjumaal ühes konkreetses piirkonnas elanud, kust osad trassivariandid läbi läksid, siis ma tõesti ei kujutaks ette, et näiteks Luigelt või Kangru külast või Uuesalust oleks võimalik lähedalt mööda minna ilma, et see elukeskkond üldse ei kannataks /.../ On kõige loogilisem ehitada Harjumaal sellisest kohast, kus ta ei inimesi ega looduskaitseala väga ei sega. /.../ Saatejuhi viitele kodanikeühenduse Avalikult Rail Balticust avaldusele, et Vabariigi Valitsus on oma otsuse mitmeid trassivariante välistada, teinud kabinetivaikuses (istung kuulutati kinniseks ja põhjendused ning protokoll salastatuks), samuti asjaolule, et planeerimise menetlemise korda on rikutud (valitsus sekkus maakonnaplaneeringu protsessi), vastas peaminister: "Tegime poliitilise valiku, et kahjustada võimalikult väheseid."

Tähelepanelikumad teavad, et juuni alguses tegi Harju maavanem ettepaneku lisada kaardile trass, mis mööduks lähedalt peaministri nimetatud küladest ja seega ka tema kodukandist. Üllatuslikult võttis aga maavanem selle ettepaneku neli päeva hiljem tagasi, väidetavalt oli ta enne seda kohtunud peaministriga. Seda kommenteeris Facebookis sama piirkonna elanik Meelis Atonen: "Harju maavanem sunniti oma ettepanekutest siiski loobuma..."

Vägisi tuleb meelde nii mõnegi perekonna küüditamisaegsetest mälestustest, kuidas neil vedas, sest isal oli külanõukogus keegi tuttav, kes andis teada, et pere on nimekirjas, saadi pakku. Teame ka, et norm oli vaja täis saada ja nii võetigi kaasa mõni teine pere. See raudtee ei jää tõesti ehitamata, keegi teine peab kannatama.

Kas aga täna eelistatud trassijoone alla jäävate Rae valla või Kose valla suurte hajakülade kohta ei käi peaministri sõnad: "Ma tõesti ei kujutaks ette, et sealt oleks võimalik lähedalt mööda minna ilma, et see elukeskkond üldse ei kannataks"?

Selle asemel hakatakse sealsetele inimestele varsti seletama, et tulevad leevendusmeetmed ja võetakse tarvitusele abinõud ja üleüldse ei maksa Eesti ja Euroopa arengut pidurdada.

Küüditamislugudes on eestlasest "reisikorraldaja" asemel sageli püssiga vene soldat see, kes olukorra tegelikust karmusest teada annab ja soovitab igaks juhuks ka soojad talveriided kaasa võtta. Ka peaministri soovitus valmistada kannatusi arvult vähematele inimestele ei ole ilus. Tragöödia on alati isiklik. Sellest, et sama õnnetus on tabanud veel paljusid, ei ole kriisis eriti abi.

Kas ei võiks me selga sirgu lüüa ja mitte nõustuda tehniliselt kõige odavamate lahendustega, mis Eesti kaheks jagavad ja raudtee kõrval elu võimatuks muudavad? Kas ei võiks me planeerida Rail Balticut, mille ääres ka Eesti Vabariigi peaminister on nõus elama? Euroopas ja kaugemal ringi sõites oleme harjunud selliseid tehnilisi lahendusi nägema; miks peab Eesti soovimagi endale näruse ääremaa rolli. Nihkugu selle unelmate taristu ehitus pealegi Euroopa Liidu järgmisesse eelarveperioodi, aga teeme järgmise sajandi jaoks korraliku asja, mida lastelaste ees häbenema ei pea.

Olgu edasiste segaduste vältimiseks öeldud, et mina ei oska ega soovi ühtki joont teisele eelistada. Parteituna pole mul põhjust ka ühelegi erakonnale vastanduda. Kindlasti ei soovi ma Rõivast ja Atoneni omaaegsete küüditajatega võrrelda, tegelikult oleme ühekandimehed ja valitsuse otsus on eelistatud raudteetrassi ka minu kodust võimalikult kaugele viinud. Tänase päeva meeleolu sunnib aga hüüdma, et iga pere ja kodu on meie rahvale tähtis. Kui suuri asju ei saa ilma ohvriteta, siis tuleb just eriti pingutada, et otsusteni jõutakse avatud ja kaasava planeerimise kaudu.

Julgen väita, et just kodanikuühiskonna kaasamises ja altpoolt tuleva initsiatiivi arvestamises seisneb meie riigi ametkondade ja otsustusprotsesside kõige suurem haldussuutmatus. Oskame maale tuua peaaegu kogu pakutava euroraha ja oleme uhked oma e-riigi üle, õigusega. Meie riik on aga üsna kohmetu ja saamatu, kui kodanikud sõimamise asemel soovivad milleski kokku leppida ning käegalöömise asemel panustada. Ta sarnaneb lapsevanemaga, kes pole veel mõistnud, et tema teismeline võsuke on juba ammu suureks saanud. Ninnu-nännu või käskimise asemel võiks mõne asja juures koos aru pidada.

Rail Balticu planeerijad on vähemalt Harjumaal selgelt ebaõnnestunud, seda kolmel allkirjeldatud põhjusel. Kui juhtunut ka parandada ei saa, võiks see edaspidi olla meile oluliseks õppetunniks.

Esiteks väidan, et kolme maakonna elanikke ühendav kodanikeühendus Avalikult Rail Balticust on juba täna ületanud taseme, milleni on küündinud mõne seni tuntud asumiseltsi tegevus või kasvõi Acta-vastane liikumine. Nad on deklareerinud, et ei ole Rail Balticu vastu, neid on nähtud kirglikult tegutsemas mõistliku raudteeühenduse planeerimise poolt. Milline ideaalne partner riigile, kes esmakordselt seisab silmitsi nii suure joonobjekti planeerimisega. Selle tegusa liikumise kaasamine on jäänud aga pigem näiliseks. Vabatahtlike tehtud tohutu panus on jäänud sisuliselt arvestamata ja kohati on nad end tundnud päris lollitatuna.

Teiseks, Harjumaal sündis vallajuhtide tasemel harvaesinev koostöö. Ei saa salata, et mitmed meist panid trassivalikul konsensuse leidmisel oma koduse poliitilise toetuse kaalule. Paraku põlgasid raudtee planeerijad sellise abi ära, vastupidi, asusid avalikult toetama ühte omavalitsust, kes oli naabritega erimeelt. Meie valdades toimunud avalikel aruteludel läksid konsultandid isegi nii kaugele, et hakkasid kohale tulnud rahvast nende juhtide vastu üles ässitama. Veelgi enam, "erapooletu" konsultant kutsus kohaletulnud saalitäit üles koguma allkirju Nabalat läbiva trassi toetuseks. Kaasnähteks on paanika tihedasti trassijooni täiskritseldatud maakonnas, kus ühe valla piires on suudetud kogukonnad külade kaupa üksteise vastu üles ässitada. On kogutud tuhandeid allkirju, et trass läheks naabrite õuele.

Kolmandaks tuleb öelda, et päris heaks võib pidada hiljuti avalikuks saanud Rail Baltiku KSH projekti. Selle põhjal saab teha kaalutletud otsuseid. Täna pole valitsus ka sellega päriselt arvestanud. Saime vallajuhtidega mõne päeva eest teada, et valitsuse poolt kõrvale jäetud trasside kohta kohe algavatel avalikel aruteludel ülevaadet ei anta. Maksumaksjate raha eest tehtud tohutu töö jääb puudutatud isikutele tutvustamata. Kinniseks kuulutatud Vabariigi Valitsuse istungist ja otsuse põhjenduste salastatuks kuulutamisest oli ülal juba juttu.

Kõik ülalkirjeldatud huvigrupid oleksid justkui oma lõbuks 10 kuud koos käinud. Sadade inimeste tuhanded töötunnid keeruliste materjalide tegemisel, usun et ka soov oma küla ja riigi heaks anda... Kas tõesti maksab ainult see, kes kuskil elab?

Küüditamise mälestust ei hoia me tänaseni elavana mitte ainult seepärast, et veel on piisavalt meie keskel inimesi, kes toona viidi. Tegelikult ei tee teemat aktuaalseks ka pelgalt asjaolu, et idanaaber on meil ikka seesama. Repressioonid saavad korduda, sest inimene on oma loomult samaks jäänud. Kokkulepete asemel on vastasseisud, naabritel on põhjust riius olla ja sugulased ei suuda kunagise talujagamise pärast tere öelda. Ei julge mõeldagi, kui palju nimesid saaks kirja, kui üks terve ööpäev oleks võimalik anonüümselt näpuga näidata. Veel ei ole hilja avatult ja kaasavalt ühisosa leida, et küüditamisel ja Rail Balticul ei oleks muud ühendavat kui sõna "raudtee".