Saladuste kaitseks
Detaile, mis sobiksid kõmumeediasse või kas või tšehhovliku maiguga kirjandusse, leiab Wikileaksist palju. Põhja-Korea juhil Kim Jong-ilil olevat epilepsia- ja alkoholi-probleemid. Berlusconi armastavat metsikuid pidusid. Ja nõnda edasi.
Kuid see, et suur osa seni üles riputatud dokumente näib olevat kas mittemidagiütlevad või lihtsalt kõmulise väärtusega, ei tohiks meid panna asja plahvatusohtu alahindama.
Kui Wikileaks avaldas kevadel video sellest, kuidas USA helikopter tulistas Iraagis tsiviilisikuid, oli see suur asi. Sellel, kui tehakse avalikuks kuriteod tsiviilisikute vastu, võimu kuritarvitused, inimsusvastased kuriteod, on suur väärtus. Hirm avalikustamise ees aitab ehk selliste tegude kordumist ennetada.
Mis kasu toob aga diplomaatilise suhtluse, tuhandete memode ja sadade isikukirjelduste avalikustamine?
Mida annab meile see, kui saame teada, et üks suursaadik, kes pidupäevakõnes kiidab asukohamaad, kritiseerib salajases memos sama riigi peaministrit? Kas see on „tõe jaluleseadmine”? Silmakirjalikkuse päevavalgele tirimine? Või viitab see lihtsalt sellele, et suursaadik tuleb oma tööga kenasti toime ja oskab igas olukorras sobivalt käituda?
Dokumendid, mis on ühe jaoks mõttetu kribukrabu ja teise jaoks närvekõditav kõmu või põhjus itsitamiseks, võivad samal ajal mürgitada kellegi kolmanda ja neljanda suhted. Suhted ja usalduse – mis on diplomaatia kapital.
Jah, võiks ju öelda, et demokraatia annab kodanikele õiguse teada. Kõik peab olema läbipaistev. Sellistes valdkondades nagu näiteks sotsiaal- või hariduspoliitika – kus saab otsuseid arutada ja langetada statistika, objektiivsete andmete põhjal – ongi see nii.
Mida rohkem avalikkus teab, seda parem. Kuid diplomaatia on alati vajanud veidi suuremat halli tsooni – siin mängivad olulisemat rolli suhted, inimestevaheline keemia, vaikivad kokkulepped, kellegi minevikutraumad.
Ühesõnaga, tundlikud ja kohati koguni irratsionaalsed asjad, mida alati ei saagi allutada avalikkuse objektiivsele pilgule.
Kas diplomaatiliste memode avalikustamine viib meid lähemale tõele, ajaloo käigu mõistmisele? Sel juhul küll, kui materjal avaldatakse siis, kui olevik on juba kootud ajalooks. Aga kui dokumendid avalikustatakse siis, kui olevik pole veel minevikuks saanud, võib seesama info hakata ajaloo kulgu mõjutama. Näiteks siis, kui see juhtub mingis ärevas olukorras. Või juhul, kui selle tagajärjel kerkivad taas päevakorda külmutatud konfliktid.
Ja pealegi, milleks üldse eeldada, et needsamad memod ja isikukirjeldused on tõde? Lugesin selle kohta päris head võrdlust: diplomaatilised memod ja tegelik poliitika on umbes samasuguses suhtes nagu kirjaniku märkmed ja valmis romaan. Nagu helilooja kritseldused ja valmis heliteos. Nagu pillide häälestamine ja päris kontsert.
Kui enam ei räägita tõtt
Kuid kõige tähtsam on, mis järeldused sellest tehakse. Ilmselt on loogiline, et Ameerika Ühendriigid piiravad ligipääsu andmekogudele. See, et üks tavaline Bagdadis teeniv noormees pääseb ligi diplomaatilisele kirjavahetusele, millel pole mingit otsest pistmist tema teenistusülesannetega, viitab üsna liberaalsele infopoliitikale. Väidetavalt pääseb praegu USA valitsuse andmesidevõrgule Siprnet ligi umbes pool miljonit ameeriklast – ja nii suure kasutajate hulga puhul oli leke vaid aja küsimus. Kuid tagajärg võib olla ka see, et diplomaatilises suhtluses ei julgeta enam olla otsekohesed – et tekste lahjendatakse, nii et need muutuvad väärtusetuks. Nii praegustele poliitikutele kui ka tulevastele ajaloolastele.
Wikileaksi praegused lekked viitavad tegelikult veel millelegi palju laiemale. Need viitavad sellele, et oleme teel maailma, kus info on järjest vähem kaitstud. Kus saladusi jääb järjest vähemaks.
Mõelgem kas või sellele, kuidas me iga päev omavahel suhtleme. Elektronkirjade, MSN-i vahendusel. Erinevalt kohvikuvestlusest jääb siin igast sõnast jälg – on ju paljudel kombeks isegi MSN-i-vestlusi salvestada ja neid omakorda kopeerida (olgugi et sõbraga näost näkku kohtudes ei tuleks vist kellelgi pähe salaja põues diktofon tööle panna ja seda hiljem kellelegi ette mängida).
Käisin paari aasta eest kahe kurikuulsa eesti blogipidaja kirjandusõhtul, kus nad teatasid: meie eesmärk on, et avalikul ja privaatsel poleks vahet.
Aga maailm, kus ei saa olla privaatset, jagatud saladusi, võib muutuda maailmaks, kus enam ei julgeta rääkida tõtt. See võib muutuda maailmaks, kus murtakse sisse üha uutest ustest, mille taga arvatakse peituvat tõde. Aga seda ei leita enam.
