Sandra Haugas: Eesti hariduse edulugu on hakanud mõranema

Eesti hariduse probleem on kihistumine, ent nõrkade koolide abistamise asemel tegeletakse tugevatega.

Üha enam on hakatud rääkima Eesti haridussüsteemi kihistumisest. Sellele juhtis tähelepanu isegi president, tõdedes riigikogu avaistungi kõnes, et Eesti koolis ilmnevad kihistumise märgid, kuigi muu maailmaga võrreldes on need väheolulised. Kas meie haridussüsteemi kihistumine on tõepoolest alles tasapisi pead tõstev ohu märk, nagu viitab president, või on probleem tegelikult suurem?

Kui soovitakse hinnata riigi hariduslikku kihistumist, vaadatakse tavaliselt, kuivõrd on õpilase õpitulemused seletatavad sellega, kui jõukad ja haritud on tema vanemad (pere sotsiaal-majanduslik taust). Seda uurib Eestiski tuntud PISA programm ja on laialt teada, et selles vaates on Eesti haridussüsteem teiste riikidega võrreldes tõepoolest vähe kihistunud.

Ent hariduslik kihistumine väljendub ka muus. Üks selle tõsisemaid ilminguid on Eesti koolide ebavõrdsus. Selle poolest oleme OECD riikide võrdluses keskmiste seas ehk see seletab ligi viiendikku Eesti õpilaste haridustulemusi (kaks korda rohkem kui Soomes, nagu tõdesid Jaan Mikk ja teised haridusteadlased oma 2012. aasta aruandes).