Sanktsioonid Venemaal. Sisemaine infosõda ja tavainimese toidulaud

Juuli alguses olin Udmurtia pealinnas Iževskis kongressil. Suur ja pompoosne üritus ja sama muljet avaldav bankett. Lähenesime ühe vene kolleegiga toiduga kaetud lauale. Meie ees laiutasid liuad juustupallidega. Kolleeg võttis taldriku ja libistas pilgu üle laua. Juustupalle silmates jäi ta käsi kõhklevalt õhku rippuma. Võtsin ise juustupalli ja näkitsesin seda ettevaatlikult. Tegemist oli ehtsa juustuga – mitte just kõige maitsvamaga, aga siiski.

Venemaast ja sanktsioonidest kirjutades kipuvad korrespondendid tavaliselt kajastama suurt poliitikat ja majandust. Üksikutel juhtudel küsitakse ka tavalise venemaalase arvamust. Selliseid reportaaže on lõbus vaadata. Kaamerasse püütud venemaalane üldjuhul naeratab pingutatult ning teatab, et kas tema ei märka mingeid sanktsioone, kõik on hästi; ta pole kunagi armastanud välismaa toitu, nüüd on kodumaist rohkem ja kõik on hästi või nojah, esimest jogurtit või vorsti just osta ei maksa, peab veidi otsima, aga on kõik hästi.

Praktiliselt ükski Venemaa elanik ei hakka välismaa reporteri kaamerasse kaeblema. Nad ju teavad, et tegemist on infosõjaga ja igaüks on lahinguväljal sõdur.

Vesine viin ja seebimaitseline õlu

Infosõda ja elustandard on Venemaa sanktsioonidest rääkides ühe mündi kaks külge. Välismaal eriti ei teata, et olenevalt müügiartiklist on 60–90% Venemaal tehtud piimatooteid palmiõlist. Ametlike andmete järgi. Lihatoodete olukord ei ole palju parem. Näiteks Jakutskist nalja pärast ostetud Tallinna vorst, mida seal peetakse üheks parimaks kohalikuks lihatooteks, oli nii sulfaate ja nitraate täis, et seda keeldusid Eestis söömast nii inimesed kui ka loomad. Kaamera taga tunnistab enamik venemaalasi suhteliselt ruttu, et toiduainete kvaliteet jätab soovida. Tavaliselt aga lisatakse ruttu, et on võimalik osta hirmkallist kodumaist võid, juustu ja vorsti, peab lihtsalt raha olema. Omast kogemusest väidan, et tegelikult on asi märksa hullem, kui ka kõige avameelsem venemaalane räägib. Inimesed on tasapisi, ent pidevalt halveneva toiduainete kvaliteediga lihtsalt harjunud.

Illustreerimiseks järgmine lugu. Mul on Moskvas väga hea sissetulekuga kolleeg. Ta jutustas mulle, et tänu piisavalt paksule rahakotile suudab ta leida peaaegu kõik, mida vajab. Ta ostab toiduaineid hirmkallist elitaarsest poeketist Azbuka Vkusa või väiketootjatelt. „Aga ma tean, et kuulun moskvalaste ülemise 10% hulka, kes seda endale lubada saavad.” Ta kiitis mulle Vologda koorevõid. Kui tal hiljuti külas käisin, palusin seda kiidetud Vologda võid proovida. Eestis oleks selline poolmargariin või odava segmendi kaup, poeketi oma kaubamärgi kandja. Venemaal maksab sama suur pakk rubla kursist olenevalt kolm või neli eurot. Ühesõnaga, kui teil ei vea ja te satute Venemaal regiooni, millel pole oma piima- ega lihatööstust, siis ei saa te surrogaattoiduainetest üle ega ümber. Lisage siinkohal seebimaitseline õlu, madala sordi jahust tehtud leib ja – see on Venemaal ennekuulmatu! – järjest vesisemaks muutuv viin.