Tema mõte oli muidugi, et klikkide püüdmine tõsiste uudistega vähendab nende väärtust. Argument on, et kui meediaväljaanded proovivad inimesi iga hinna eest oma lugusid lugema saada, mitte ei anna neile lihtsalt pealkirja pikkust kokkuvõtet loost, käituvad nad küüniliselt ja ei ole oma lugejate suhtes aupaklikud.

Näide klikke püüdvate pealkirjade naeruvääristamisest: Twitteri konto @mamamiaspoilers re-tweetib klikimagnetitest säutse Mama Mia veebileheküljelt, pannes “vastuse” lingi ette. Reedel vastas see näiteks tarmukalt küsimusele “Kas see on kõlblusetu ja räpane, või lihtsalt natuke lõbu?” artikli teemaga, milleks oli anaalseks. Ja ennäe! Polegi vaja artiklit läbi lugeda.

Kuigi ma ei arva, et võiksime lähiajal New York Timesis pealkirja “15 veidrat lahendust võlalaele, mida lihtsalt ei usu” või The Guardianit säutsudes edastama linki “8 asja mida NSA teab sinu suhte kohta”, ei ole ma siiski veendunud, et klikipüüdmine üldse nii halb on.

Ei too klikke - järelikult pole midagi teinud

Elame meediakeskkonnas, kus piisavas koguses online silmapaare on praegu veel väärtuslikumad, kui tellivad või maksvad kliendid. Konkurentsiolukorras, kus meediakanalite arv kasvab vohades, peavad väljaanded tegema kõik, et lugejateni jõuda. Uudiste edastamine ei ole piisav - meediaväljaanded peavad saama klikke, sest vastasel juhul ei ole nad reklaamiklientide seisukohalt teinud mitte midagi.

Klikipüüdmine on olemuselt mingi sisu esitamine viisil, mis meediaväljaande arvates võiks viia selle sisu maksimum arvu lugejateni. Ja selles mõttes võib see olla väga efektiivne viis sõnum kohale toimetada ning juhatada lugejaid veel väärtuslikuma sisu juurde.

Reedel oli Buzzfeedis (st kassi-gifide ja klikipüüdmise lipulaevas) artikkel pealkirjaga “Kas arvate ära, mitu inimest registreerus Obamacare’ile ühe päeva jooksul?”. Artikkel andis lugejatele vastuse (kuus) kitarri keelte arvu, täringute külje arvu ja muu sarnase läbi. Jah, see oli kindlasti totter, kuid samas efektiivne ja mänguline viis sõnumit edastada. Veelgi enam, artikli lõpus oli link tõsisele reportaažile antud Buzzfeedis antud teemal. See oli ilmselt parim näide klikipüüdmisest: huvi tekitamine, mänglevalt põhilise sõnumi edastamine ja seejärel pakutakse huvitatud lugejatele detailsemat sisu tõsise uudisloo näol.

Kõik võidavad

Kui lugejad loo sisse meelitatakse ja nende uudishimu premeeritakse hea sisuga, võidavad kõik. Seega, kui klikipüüdmist rakendatakse lugejate arvu (ja seeläbi müügi) suurendamiseks, peaksime kaasa mängima. Pealegi, on mõistlik teadvustada, et klikipüüdmine ei kao kuhugi. Selles valguses oleks mul väga kahju näha traditsioonilisi meediakanaleid hülgamas uusi viise lugejaid püüda, kartes, et see jätab neist madalalaubalise mulje.

Isegi kui nad ei suuda seda ellu viia nii edukalt kui Buzzfeed, on samuti aksepteeritav kõrvutada klikke püüdvaid lugusid tähtsate, kuid vähem populaarsete lugudega, mida need meediakanalid loovad. Jah, Buzzfeed püüab lugejaid pigem “31 eluhäkki, mida iga tüdruk peaks teadma” stiilis artiklitega, kui Obamacare’i teemaga, kuid tulu, mida need klikimagnetid toovad, saab omakorda investeerida andekasse tõsisesse poliit- ja uurivasse ajakirjandusse.

Sellisel viisil ekspluateerivad nad kõige paremini oma eelist teiste uudismeedia rivaalide ees - ootamatust. Tõsiste uudiste tarbijad ootavad Buzzfeedilt vaid klikke püüdvat sisu ja leiavad end positiivselt üllatuna, kui komistavad kvaliteetse ajakirjandusliku sisu otsa. Kui traditsioonilised meediakanalid eksivad niiöelda tõsiselt rajalt, riskivad nad häbistamisega.

Need meist, kes hoolivad traditsioonilistest meediakanalitest ja tõsisest ajakirjanikust, peavad valima poole. Suured mängijad on keerulises olukorras ja peavad kiiresti adapteeruma väiksemate rivaalide poolt tulevale ohule. Anname neile vaba kaardi klikipüüdmisel ja hoiame fookuse sisu kvaliteedil.

Copyright Guardian News & Media 2013