----

On vaid aja küsimus, mil Iraagist naaseb esimene sinimustvalgega kaetud sark. Kas selle sees on siis langenud vabastaja või surnud okupant? Nii tavatseb juurelda praegune Eesti kodanik. On mõlemad, kõlab meie vastus.

Ajalugu on täis neid, kes nägid end vabastajana, aga keda vabastatud nägid okupantidena. Või hakkasid nägema, kui tulnukad liiga kauaks kohale jäid. Nagu ka eestlased on kogenud, võib vabastaja olla uus allutaja. ”Sind, Issand, kiidan kõigest väest, mind röövel päästis röövli käest,” nii olevat lauldud ühes kirikus, kui Saksa okupatsioon asendas N Liidu oma. Vaevalt küll. Aga metsavendlust parunite vastu hoidis tagasi ainult teadmine, et esimene röövel võib naasta.

Süda veab teisale

Mõnikord on tulijad tõesti vabastajad, ainult et kohalik rahvas seda ei taipa. Kui Prantsuse revolutsioonilised jõud 200 aasta eest Euroopas ainuvalitsejaid kukutasid, ei saanud nad aru, miks paljud eelistasid omamaist türanni võõrsilt tulnud vabastajaile. Nojah, muidugi pandi paika prantslasest asevalitseja, aga talupojale pidanuks tähtsam olema isikliku vabaduse kasv, mitte see, kes seal kaugel eesotsas on. Code Napoleon, see uus ja vabam seaduskoodeks, pidanuks üle kaaluma Napoleoni sugulase kohalikus kuningalossis.

Täiesti mõistlik, ainult et Hispaania talupojad asja nii ei näinud. Prantslased hõivasid Hispaania hõlpsasti. Jama algas hiljem. Hispaaniast sai mülgas, kuhu Punapardi võim oli vajumas ka ilma Moskva-retketa. Preestreil õnnestus prantslastest maalida paganad, ehkki nad olid katoliiklased nagu hispaanlasedki. Aga nad pakkusid midagi nii võõrast – just seda vabadust, et talupojad tahtsid preestreid uskuda ja võitlesid. Sissisõda vabanemaks vabastamisest, et vana rõhuvat korda taastada.

Iraagis pole vaja vabastajaid kujutada teiseusulistena. Enamjaolt nad on seda. Hispaania vabastamine põimus Napoleoni dünastia huvidega, Iraagi vabastamine naftahuvidega. Aga sellegi võib võrrandist välja jätta. Kui ühel pool on omamaised ja teisel pool võõrad, siis võib pea liikuda ühes suunas, ent süda veab teisale. Vabastaja ja okupandi tegelaskujud ähmastuvad.

Seda pundart ei sõlmi lahti USA ülivõim, kel aasta pärast võib olla uus president, ega teatepulga pakkumine NATO-le. Kristlaste korraldatud ausad valimised (noh, nii ausad kui niisugustes oludes võimalik) jätavad valituile ristirüütlite märgi. Ka kogu operatsiooni üleandmine ÜRO-le kannab vilja ainult siis, kui kõik välisväed asendatakse vägedega araabiakeelsetest maadest. Vastupidisel korral pakitseb mädapaise edasi.

Okupant ja vabastaja

Mida kujutab endast selle taustal Eesti rühm Iraagis? Kõlab küüniliselt, kuid et mitte saada okupeeritud, tuleb mõnikord ka okupandi rollis olla. Just seda mõttelaadi propageeritakse suure lombi tagant. Eestile oleks halvim see, kui ahtast mänguruumi kasutatakse ära sisepoliitilises plaanis – ”teie viisite Eesti poisid Iraaki, teie vastutate ka tagajärgede eest”.

Kui välis- ja kaitsepoliitilised küsimused hakkavad liialt sisepoliitikat ilmestama, siis saamegi ”kestva vabaduse” operatsiooni ja transatlantilise lõhe. Paradoksaalne, kuid avalikkuse ootuste ja odava populaarsuse lõa otsas lohisedes ebastabiilsus maailmas hoopis kasvab. Tõenäoliselt ei ole ka Bushile põhjust pikka võimuiga soovida, sest Husseini pea kandikul ei ole võrreldav tänupühade kalkuni-

praega ega korva neid kaotusi inimjõus, mis vabastav okupatsioon on endaga kaasa toonud.

Kas oleme moraalselt õigel poolel? Kas katsume toimida rahvuse eksistentsiaalsetes huvides? Kas oleme poolel, kust meil pole rohkem pääsu kui sügisel 1968? Ja kui kõik vastused pole samas suunas, mida siis teeme? Räägime asjadest nende õigete nimedega. Me oleme Iraagi sõtta kistud. Me ei ole seal kindlasti mitte vabastaja, vaid okupandi rollis. Ja see on ohtlik avantüür, mis võib nõuda ka ohvreid. Kuid me oleme liitumas NATO-ga ja meil on oma liitlaste ees ka kohustusi. Need, kes neid Eesti riigi turvalisema tuleviku nimel täidavad, teavad hästi, millega riskivad.

Kas täna Eestis mõeldakse sellele, kuidas ”sõjast kistud” olukord, milles paratamatult oleme, võib paista kümme aastat hiljem vaadatuna, ning kas oleme teinud kõik, et elada rahumeelsemas maailmas? Mida see omakorda ütleb edaspidise kohta, kui vägede saatmise surve peaks korduma? Kas edaspidi soovitada osalemist ainult ÜRO ja/või NATO või EL-i raames? Ainult sedalaadi juurdlemise käigus võib väline okupatsioon mõjuda ka sisemiselt vabastavalt.