Vahur Kollom Foto: erakogu

Ärkasin hommikul voodis, teadmata, kus ma tegelikult olen. Peagi tuli inimene valges, kes nägi välja nagu kergelt pahura näoga arst, ja hakkas mind riidest lahti koorima, keerates mu keha siia ja sinna. Tunda oli kuselõhna. Millegipärast ei suutnud ma midagi öelda. Ainult lõuad liikusid.

Pärast protseduure tõsteti mind tooli istuma. Siis saabus tõehetk. Täna oli helge päev. Ma teadsin, kes ma olen ja kus ma olen. Vaatasin toas ringi ja märkasin oma kaaslasi. Jürgen lehvitas, lehvitasin vastu. Taaviga tegeles hooldaja. Tema ei saanud kahjuks toimuvast midagi aru.

« Avalehele 4 Kommentaari