Tarmo Lausing Foto: erakogu

1990-ndate alguses loendati Ukrainas ca 5500 avalikku mälestussammast Leninile. Tänaseks päevaks on enamus neist maha võetud. Eesti on selles asjas olnud palju agaram, meie viimane Lenini kuju eemaldati juba 1993. aastal, see oli Narva linnas.

Seegi tempo tundus toona president Lennart Merile liigse venitamisena. Ta kärgatas: „Narvat ei saa pidada senikaua normaalseks linnaks, kuni seal on süfiliitiku monument“.

Kui püstitada praegu rutakalt monument Pätsile, kas siis ühel päeval tuleb aeg, mil meie lapsed, saanud arhiividest teada uusi tõsiasju, kõrvaldavad samamoodi kärkimise saatel meie esimese presidendi kuju? Või teevad nad seda vaikselt häbenedes?

Minu ja ka paljude eakaaslaste jaoks on poliitilised monumendid seotud ajalooga ja ajalooliste isikutega – see on nähtus minevikust. Poliitikud ja poliitika on tundlik ja vastuoluline valdkond ning vaevalt keegi söandaks oma kaasaegsetele ausambaid püstitada. Ilmselt on väga keeruline ette kujutada, et Edgar Savisaarele, Siim Kallasele või Mart Laarile pannakse monument püsti. Mida arvanuks Pätsi kaasaegsed ideest rajada talle pealinna ausammas?

Poliitilisi monumente saab rahvale vastuvõetavaks teha ainult tagantjärele, piisavalt pika aja möödumisel. Need ei olegi lahkunute, vaid allesjäänute jaoks tehtud. Kui aga info liikumisel ei ole enam piiranguid ning ajaloolisest mälust kustukummiga üle ei käida, kas siis üldse ongi enam võimalik poliitilisi ausambaid rajada?

Monument loob tegelase, kes on suurem kui elu, võimsam kui pelgalt luust-lihast kodanik, sest see ongi püstitatud suuremates huvides kui ühe inimese austamiseks. Kõige enam läheb ausammas korda selle püstitamise algatajatele. See peab kandma mingit sõnumit, mida rajaja soovib levitada, ja annab ka võimaluse kultuseks. Sellest johtub, et uus võim jätab monumendi unustusse või hävitab selle.

Kui juba keegi kivisse raiuda või pronksi valada, peaks ta olema üdini vigade ja vastuoludeta. Sellist poliitikut aga paraku ei ole olnud ega saa kunagi olema. Pjedestaalile tõstetud lihast ja luust poliitilise tegelase lahkamine toob paratamatult kaasa pettumuse. Kuid neid oma riigis, ajaloos ja poliitikutes pettunuid on juba niigi ülearu palju. Milleks siis üldse üritada igavikustada inimest, kes oma loomult ongi surelik, st ajutine ja ekslik!?

Mul on väga lihtne ettepanek: las riigimeeste monumentideks jäävad nende teod ja sõnad. Ja laskem edaspidigi uurijaid kaevuda arhiivide sügavustesse – ükskõik mis sealt siis ka välja ei tule.