Tea Danilov: riiklikke pensionisüsteeme ootab pankrot, kuid nende pankrotilaine ei alga ilmselt Eestist

Eesti inimeste suurim hirm, mida kardab lausa 82% elanikkonnast, on raskused toimetulekuga vanaduspõlves. Nii selgus OECD küsitlusest „Riskid, mis loevad“ (Risks that matter). Kohe järgmisel kohal – 62% inimestest – on hirm jääda haigeks ja töövõimetuks.

Need ongi ühe ja sama mündi kaks külge. Eluiga kasvab ja pensionipõlv pikeneb, koos sellega suureneb ka eakate tööhõive. Ühest küljest kasvab, kuna ei soovita olla nii pikka aega tegevusetult kodus. Teisest küljest kasvab, kuna pensionid on Eestis madalad ning inimesed soovivad suuremat sissetulekut. Kui tervis vähegi lubab. Siin tulevadki mängu tervena elatud aastad, mis paraku ei kasva oodatava elueaga samas tempos. Vähe sellest, et tervisega kimpus olev pensioniealine inimene ei saa tööd teha – tema omastele võib langeda raske hoolduskoormus koos sellega seotud kuludega.

Pensionid on madalad, kuna tuleme nõukogude süsteemist ning 2000. aastate alguses ülesehitatud kolmesambaline pensionisüsteem pole tänaste pensionäride jaoks veel jõudnud täismahus tööle hakata. Seda seetõttu, et nende kogumisperiood on olnud vaid lühike osa seljataha jäänud ca 40-aastasest tööelust. Ja päris toonastele ootustele vastavat tulemust ei pruugi kogumissüsteem tuua ka nooremate inimeste jaoks, sest pensioniinvesteeringute tootluskeskkond on oluliselt muutunud.

2000ndate alguses olid suurriikide võlakirjaintressid, mida loetakse turvalisimaks saadaolevaks tootluseks, ligikaudu 5-6% tasemel ning mäletati veel aega, kui need olid olnud lausa kahekohalised. Arvestati, et võlakirjaportfelli umbes veerandi ulatuses aktsiatega kombineerides saab üsna hõlpsalt pakkuda isegi kuni 7%-list aastast tootlust, mis võimaldab vara väärtuse kahekordistada kümne aastaga.

Praegu on paljude euroala riikide võlakirjatootlused negatiivsed ning USA võlakirjadel ca 1-2% lähistel. Kunagi suhteliselt lihtsalt kättetulnud tootluse saavutamiseks on praegu vaja hoopis teistsuguseid ja palju riskantsemaid investeerimisstrateegiaid. Eesti pensionifondide keskmine tootlus alates kogumissüsteemi käivitumisest on olnud 3,7%. Jämedates joontes tähendab see investeeritud vara väärtuse kahekordistumist kümne aasta asemel kahekümne aastaga.

Kui säästud teenivad vähem tulu kui vanasti, peab neid olema rohkem. Ja võimalikult erinevaid: lisaks finantsvaradele ka reaalvarasid, näiteks kinnisvara. Kui riik ei kohusta säästma, siis peab igaüks endas ise selle motivatsiooni leidma – isiklik vastutus oma toimetuleku eest suureneb.

Riiklikud pensionisüsteemid, nagu me neid Euroopas tunneme, on mitmete arengute tõttu surve all, nende „parim enne“ hakkab mööda saama. Nad vajavad tasapisi remonti: juurdemaksmist või pakutava hüve kärpimist, näiteks piirates pensionide suurust või tõstes pensioniiga.