Foto: Eero Vabamägi

Tööturg liigub üha rohkem tööotsade, lühiajaliste projektide ja iseenese tööandjaks olemise poole. Iseenda tööandjad rabavad mitmel rindel ning on valmis klientide, tööandjate ja pooleli olevate projektide nimel painduma ja vajaduse korral ka väljaspool tavapäraseid kontoritunde töötama. Peale kire räägitakse näiteks vaimustusest ja positiivsest töömeeleolust, kuid töö, olgugi meelepärane ja positiivseid tundeid pakkuv, pole siiski kogu elu. Kui päevad täituvad ainult tööga ning taastumiseks, sotsiaalseteks suheteks ja muuks eluks enam aega ega kirge ei jää, tuleb ühel hetkel piir vastu.

Tähtis on kõiges mõõdukas olla. Inimene haigestub ju ka salatist ja tervisespordist, kui ta nendega liialdama hakkab.

Üks vabakutseliste tavalisemaid katsumusi on aja planeerimine. Kui tööd pakutakse, on suur kiusatus see vastu võtta ka siis, kui kalender on juba täis. Hea on ju varuks teha, sest kes teab, võib-olla on järgmine kuu vaiksem.

Tööst põhjustatud kurnatust saab ennetada hea planeerimisega, aga paratamatult ollakse vahel olukorras, kus ühe kliendi projekt venib ja teine ootab ukse taga. Sellised olukorrad nõuavad igalt osapoolelt mõistlikku suhtumist ja tähtaegadest kinni pidamist ning sellest on hea juba enne töö vastuvõtmist avatult rääkida. Juba sellepärast, et kuigi praegu on tööturul murranguline aeg, lähtub tööseadusandlus endiselt traditsioonilisest püsi- ja täiskohaga töötamise mudelist.

Tähtis on paindlikkust optimeerida. Ükski inimene ei saa inimlikest piiridest kaugemale painduda ja lõpmatuseni teiste vigu parandada. Pikemas perspektiivis mõjutab see inimese üldist heaolu. Kahjuks aga on eriti loova töö puhul pahatihti nii, et töö kvaliteedi kannatades kannatab ka töötegija maine.

Mina ja töödik?

Positiivselt kirgliku töötamise vastandiks võib pidada negatiivset töönarkomaaniat. Helsingi ülikooli teadlane Jari Hakanen on selle all kannatajate kohta välja mõelnud uudissõna töödik. Töödikud liialdavad tööga, täpselt nagu joodikud joogiga.   

Avalehele
17 Kommentaari
Loe veel: