Kuidas me asjast räägime

Nüüd on uus ja potentsiaalselt ohtlik viirus välja ilmunud. Koroonaviirusest kirjutatakse iga päev. Mitte ainult Eesti lehtedes, kõigis maailma suurtes väljaannetes on see teema number üks. Kuid mujal pole uue viirusega seoses märgata nii sagedast sõnade "paanika" ja "hüsteeria" kasutamist kui meie meediaruumis. Suurtes lehtedes nagu NYT ja Washington Post on kajastused pigem analüütilised, välditakse üle võlli omadussõnade kasutamist või klikijahti, tuginetakse kas olemasolevatele teadusuuringutele, ekspertide kogemustele või vahendatakse haigust põdenute tegelikke läbielamisi. See on vastutustundlik ajakirjandus.

Samuti välditakse tühja lohutamist, pisendamist ja naeruvääristamist, oma riskijulgusega hooplemist. Toimetajad teevad oma tööd auga.

Mõned näited aga siinsetest pealkirjadest, mis on nopitud eri väljaannetest - millistest, polegi ehk siinkohal tähtis:

„Eestlased tekitavad koroonaviiruse tõttu välismaal õudu"

„Koroonaviirus nakkab Eestis kõige rohkem sotsiaalmeedia abil"

„Tervitused Itaaliast, Bergamo lennuväljalt!"

„Meil on 10 nakatunut, ja ikka räägitakse paanikast!"

Õiglane olles tuleb tunnistada, et vastutustundlikku ajakirjandust on ka meil. Hea näide on kasvõi Delfis iga vastavasisulise artikli lõppu lisatud soovitused viirusest hoidumiseks ja seegi, et mitte kõik teemakohased artiklid pole maksumüüri taga. Kahjuks on aga nii, et tilk tõrva võib meepoti rikkuda ja sensatsioonijanuline pealkiri ka asjaliku artikli pea peale pöörata.

Muutunud olud nõuavad mõistlikku keelekasutust

Karta on, et Covid19 ei jää viimaseks - kliima soojenemine koos drastiliste ilmastikunähtuste sagenemisega võib uute patogeenide ilmumist soodustada. Pea liiva alla peitmine ei aita, meil tuleb õppida muutunud oludes teisiti käituma, rääkima ja ka kirjutama. Sõnal on vägi ja sõna tuleb targalt kasutada, ja ajakirjandusel on vastutus.

Niisiis: inimeste põhjendatud ettevaatlikkus ja hoolitsus enda ja lähedaste tervise eest ei ole „paanika" ega „hüsteeria".

Kindlasti on meie seas ka neid kaaskodanikke, kellel on kalduvus hüpohondriale, liigsele muretsemisele oma tervise pärast. Neid inimesi ei maksa naeruvääristada, vaid pigem mõista ja ikka ja jälle edasi anda selgeid juhendeid, kuidas nakatumist vältida.

Ka oma laste vaimse tervise heaks saame kõik midagi ära teha. Kodus söögilaua ääres tasub vältida murelikke jutte, küll aga senisest oluliselt enam rõhuda käte pesemise tähtsusele. Kui on näha, et laps on ilmselgelt pinges ja mures, tuleb temaga maha istuda ja rahulikult ning julgustavalt rääkida. Lõpuks, inimkond on suured epideemiad üle elanud ka noil päevil, mil puudusid praeguse tervishoiusüsteemi hämmastavad võimalused. Me saame hakkama, ja mida teadlikumad oleme, seda vähem kaotusi.

Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) juht Tedros Adhanom Ghebreyesus on rõhutanud: „See ei ole aeg alla anda. See ei ole aeg vabandusteks. See on aeg kõige väljapanemiseks." Hoidkem siis selget pead ja tehkem mis vaja, sest „selle epideemia saab tagasi tõrjuda, aga ainult kollektiivse, koordineeritud ja kõikehõlmava lähenemisega, mis kaasab kogu valitsuse masinavärgi."