TIIT KÄNDLER: Anonüümset ülbitsemist võidab vaid vaikus

„Co­gi­to, er­go sum,” ütles Des­car­tes. Mõtlen, jä­re­li­kult olen. Nüüdseks on sel­lest leier­da­tud sen­tent­sist saa­nud „In­cog­ni­tus, er­go sum.” Tund­ma­tu, jä­re­li­kult olen.

Õie­ti on ju anonüümsus ol­nud ini­mes­te kes­kel vä­he­mal või ena­mal mää­ral au sees lä­bi ae­ga­de. Et jääd­vus­ta­da oma ni­mi, sel­leks on tul­nud hak­ka­ma saa­da õige suu­re si­ga­du­se­ga: mil­jo­neid ma­ha not­ti­da või vä­he­mas­ti mõni raa­ma­tu­ko­gu põle­ma pis­ta. Kes­ka­jal ei ol­nud mõnda ka­ted­raa­li pro­jek­tee­ri­vad ar­hi­tek­tid, saa­ti siis ehi­tus­meist­rid üld­se nii olu­li­sed, et neid oleks ni­me­pi­di laie­malt tea­tud. Sa­ma lu­gu oli näi­teks maa­li­kuns­ti­ga, kus esi­ne­sid vaid mõned meist­rid, kel­le eest siis kool­kon­nad pil­te vor­pi­sid.

Ka tea­du­ses po­le ju anonüümsus võõras ol­nud. Kui pä­rast Ga­li­lei al­ga­ta­tud re­vo­lut­sioo­ni, mil­le käi­gus sündis täp­pis­tea­dus­lik mõtle­mi­ne, mõni loo­dus­tea­dus­lik teoo­ria ik­ka keh­ti­va dog­ma­ga vas­tuol­lu sat­tus, oli ter­vis­li­kum aval­da­da saa­dud tu­le­mu­si anonüümselt. Ehk oleks Char­les Dar­win­gi taht­nud oma ini­me­se põlv­ne­mi­se teoo­ria­ga anonüümseks jää­da, kuid se­da ei lu­ba­nud ta uh­kus, ja nõnda lükkas­ki ta tu­le­mus­te aval­da­mist üha eda­si. Oli ka en­ne te­da enam või vä­hem anonüümseks jää­nud või vä­he­malt jää­da soo­vi­nud tead­la­si või tea­du­se po­pu­la­ri­see­ri­jaid, kes um­bes sa­ma­del tee­ma­del kir­jatükke aval­da­sid. Ik­ka on lei­du­nud kir­ja­me­hi, kes kir­ju­ta­vad oma vi­ha­vaen­las­te koh­ta pask­vil­le ja see­juu­res ta­ha­vad kan­ges­ti anonüümseks jää­da. Ning mis asi siis lõppu­de lõpuks on pel­di­ku­kir­jan­dus või plan­gug­ra­fi­ti­gi?

Eest­la­sed tun­du­vad ar­va­vat, et ne­ti­kom­men­taa­to­ri­te ülbus, eba­vii­sa­kus ja jõhk­rus on vaid mei­le oma­ne. Kah­juks küll po­le meie ka sel­le poo­lest maail­mas eri­li­selt väl­ja­va­li­tud rah­vas.

Ju­ba 1987. aas­tal for­mu­lee­ri­sid psühho­loo­gid Ma­ry Cul­nan ja Lyn­ne Mar­kus „kär­bi­tud vih­je teoo­ria”, et se­le­ta­da reaa­la­jas võima­lik­ku sol­va­vat käi­tu­mist.

Sel­le ko­ha­selt puu­dub ar­vu­ti kau­du su­hel­des näost näk­ku kon­takt ja see­ga ka ke­ha­keel, hää­le­toon, he­li­tu­ge­vus ja -kõrgus. See­ga po­le ka sot­siaal­seid pi­du­reid. Nii et te­gu on sot­siaal­se vaa­ku­mi­ga. Toi­mub dein­di­vi­dua­li­see­ri­mi­ne, mis nul­lis­tab sot­siaal­se ja nor­ma­tiiv­se mõju. Sot­siaal­se kont­rol­li puu­du­mi­ne viib­ki eba­ha­ri­li­ku käi­tu­mi­se­ni. Ar­vu­ti ta­ga on tur­va­li­ne ol­la, kee­gi ei saa ju kir­ju­ta­ja­le vas­tu kar­ju­da, näk­ku süli­ta­mi­sest kõne­le­ma­ta.

Li­saks võib en­da­le va­li­da mis ta­hes ni­me ja iden­ti­tee­di.

Nii et hal­va päe­va lõpul saab end ra­hu­mee­li väl­ja ela­da. See on um­bes sa­ma, kui kau­gel vä­lis­maal ol­les lu­ba­tak­se en­da­le pa­ha­tih­ti ena­mat kui ko­dutä­na­val. Või na­gu käi­tu­vad jalg­pal­li­hu­li­gaa­nid suu­res rah­va­hul­gas. Har­va on kee­gi näi­nud, et spor­disõbrad hu­li­gaa­nit­sek­sid peaae­gu inimtühjal staa­dio­nil. Sa­ma meh­ha­nism keh­tib ka mo­to­hu­li­gaa­ni­de pu­hul, kes is­tu­vad tur­va­li­selt oma au­to­kes­tas.

Ini­me­ses pei­tub sa­ma­su­gu­ne va­ja­dus ol­la do­mi­nant­ne, mis on go­ril­lal või šim­pan­sil. Hirm hoiab ta­va­li­selt ta­ga­si, na­gu hoiab pät­te ta­ga­si hirm saa­da kin­ni püütud ja van­gi pis­te­tud.

Ta­vae­lus ju­hib ini­me­se käi­tu­mist ne­ga­tiiv­ne ta­ga­si­si­de, ar­vu­ti ta­ga aga see kaob ja va­hel muu­tub ka käi­tu­mi­se kur­je­mat poolt võimen­da­vaks positiivseks ta­ga­si­si­deks.

Koer hau­gub ik­ka siis, kui on tur­va­li­se ko­duaia ta­ga – kui aed lõpeb, jääb ka vi­ha­ne hääl vaik­se­maks.

Jaa­pan­la­sed soo­vi­ta­vad sel­li­seid ne­tipät­te „tap­pa vai­ku­se­ga”. See nõuan­ne mõjub pea ala­ti ka tä­na­val. Pä­ti­le ei ole ter­vis­lik ot­sa­gi vaa­da­ta, saa­ti veel siis te­ma­ga pra­ga­ma ha­ka­ta.

Tundmatud heategijad

Kuid anonüümsu­sel on lä­bi ae­ga­de ol­nud ka oma he­le pa­le. Oma­ka­supüüdma­tud hea­te­gi­jad ee­lis­ta­vad anonüümseks jää­da. Kes on leid­nud maast kel­le­gi do­ku­men­ti­de­ga ra­ha­ko­ti ja sel­le oma­ni­ku­le kät­te toi­me­ta­nud, ei soo­vi seepä­rast veel oma ni­me põlis­ta­da. Ja sel­leks et võtta tä­na­valt maast üles tühi pu­del ja pan­na see prügi­kas­ti, ei pea veel al­ga­ta­ma kam­paa­niat.

Just pa­ri­ma­tel mõte­tel on kaldu­vus muu­tu­da anonüümseks. Kes se­da enam teab, kes hüüdis esi­me­se­na „Ko­gu võim nõuko­gu­de­le!” või et riik on hal­vim pe­re­mees. Ka se­da, kes tões­tas esi­me­se­na, et iga­ve­ne jõuma­sin on vä­he­mas­ti mais­tes olu­des võima­tu, ei tea just pal­jud.

Anonüümsus on inim­kul­tuu­ri­le oma­ne. Koer ja kass mär­gis­ta­vad oma ter­ri­too­riu­mi ega ta­ha kui­da­gi ol­la anonüümsed. Vä­ga pal­jud loo­ma­lii­gid on al­gul kand­nud lii­gi­ni­me li­san­dit in­cog­ni­tus. Kuid eri­ne­valt ini­me­sest on nad lõpuks ik­ka­gi tead­las­te­le tun­tuks saa­nud.

Ise­gi ini­me­se as­jad kal­du­vad va­hel muu­tu­ma anonüümseks. Roo­ma aja­loo­la­ne Ti­tus Li­vius ka­su­tas sel­le näh­tu­se koh­ta väl­jen­dit in­cog­ni­ta ve­nie­re. Müüdi as­ju, mi­da kee­gi ei ol­nud omaks tun­nis­ta­nud. Üsna tä­nap­äe­va so­biv väl­jend.