TIIT KÄNDLER: Duplitseerimine hägustab teaduse mõju
Või kui mitte, siis et see ilmus vähemasti poole sajandi eest? Oh ei, kaugel sellest, tegemist on veebruari keskel avaldatava artikli pealkirjaga. Säärase vihje saatis mulle lahkelt Tartu ülikooli professor Marika Mikelsaar.
Vihje saatis ta mulle seepeale, kui olin küsinud nõu ühe artikli kohta, mille avaldas jaanuari keskel ajakiri Molecular Systems Biology (Molekulaarne Süsteemibioloogia). Selles teatatakse: on välja uuritud, et probiootikumid avaldavad olulist mõju imetajate ainevahetusele. Artikli ülevaates kinnitatakse, et uurimis-töö olevat esimene, mis uurib detailselt, kuidas probiootikumid muudavad bakterite biokeemiat seedekulglas. Ning selle tulemusi seostatakse koguni ülekaalulisuse vastu võitlemisega.
Londoni Imperial College’i ja Lausanne’i Nestlé uurimiskeskuse teadlased jootsid hiirtele kaht tüüpi probiootilist piima. Probiootikumid sisaldavad nn sõbralikke baktereid, mis võivad aidata toitu seedida. Ning teadlased tegidki kindlaks, et probiootikumidel on tugev biokeemiline mõju. Teadlased arvavad nüüd, et sõbralikud bakterid võivad aidata võimendada teiste bakterite toimet ja nõnda näiteks mõjutada sedagi, kui palju rasva meie keha säilitab. Ja nii edasi. Mis on kõik tore ja arvatavasti ka õige.
Ent vastava ala asjatundjatele ei tule teade mingil kombel üllatuseks. Näiteks on Tartu ülikooli teadlased Marika Mikelsaar, Mihkel Zilmer ja nende kolleegid uurinud üsna pikka aega probiootiliste bakterite mõju organismile, ja mitte ainult hiirtele, vaid ka inimestele. Nende uuringutest on näiteks selgunud, et mitmekesisemas bakterite keskkonnas kasvanud Eesti lapsed on haigustele vastupidavamad kui Rootsi lapsed. Neil lihtsalt on kõhus täiuslikum sõbralike bakterite armee. Tartlaste avastatud probiootiline bakter ME-3 on läbi vaeva ja raskuste jõudnud ka Eesti poeriiulitele. Sellest on meil üksjagu kirjutatud. Mina toon siin säärase näite sellepärast, et kui ka teaduslikud uuringud on õiged ja nende tulemused huvipakkuvad, ei pruugi need olla sugugi eriti originaalsed.
Üllatavalt palju ilmub teadustöid, mis on tegelikult kui mitte kusagil mujal tehtud tööde järglased, siis igatahes tahtmatult nende kordajad.
See tundub üha areneva infovõrgustiku taustal suisa imelik ning näib jõudvat ka Brüsseli teadusjuhtide teadvusse. Olen isegi kuulnud mõnda neist kurtmas, et Euroopas on liiga palju paralleelselt tehtavaid uurimistöid, mis nõrgestab Euroopa konkurentsivõimet maailma teadusturul.
Kui uudis ei üllata
N Liidus oli osa teadust salastatud ja sellest polnud väljaspool töötajatel erilist aimu. Ning väljend “esimest korda Nõukogude Liidus on avastatud” oli teadusaruannetes suisa igapäevane.
Nüüd võib olla, et teaduse demokraatliku loomuse avaldumist ei vaata heal meelel näiteks Nestlé-taoliste ülifirmade äriplaanid.
Ühes hiljutises ajakirja Nature numbris avaldati Texase ülikooli teadlaste Mounir Errami ja Harold Garneri kommentaar, mis käsitleb biomeditsiinilist teaduskirjandust, õieti selles toimuvad duplitseerimist. Uurijad on kasutanud üht arvutitarkvara ning lasknud arvutil uurida seitsme miljoni viimase 30 aasta jooksul ilmunud artikli lühikokkuvõtet. On avastatud, et dubleeringute arv on selle aja jooksul kasvanud kaks-kolm korda, ulatudes kahekümneni iga tuhande tsiteeringu kohta.
Kas sellised kordamised on tekkinud teadlikult, plagieerimise piiril balansseerides, või on tegemist omamoodi déjà vu efektiga, pole kerge kindlaks teha.
Siiski on selgunud, et vähemalt kümnendiku dubleeringuid on paisanud eri teadusajakirjadesse samad autorid – sest “avalda või hävi”. Isegi väärikatel eelretsenseeritavatel ajakirjadel pole kerge läbi näha, kas tegemist on originaalse artikliga või dubleeringuga.
Teadusblogilistest artiklitest ei maksa parem mõteldagi. Duplitseerimine on üleilmne tegevus. 20 protsenti dubleeringutest kuulub näiteks USA teadlastele. Pole siis ime, et ajakirjandus on üha enam segaduses, millist nn teadusuudist pidada ikka originaalseks ja tõepoolest midagi uut ja olulist pakkuvaks, mis aga on – otse öeldes – lihtsalt jama.
Nii et ikka ja jälle saab lugeda selliseid teadusuudiseid, et kätepesemine võib vähendada kõhulahtisuse ilminguid rikaste maade päevahoiukeskustes 29% ja vaestes maades 31%. Sellisele järeldusele, muuseas, jõudsid teadlased Cohraine Library terviseinfot analüüsides.
WHO andmeil tapab kõhulahtisus aastas 2,2 miljonit inimest. Kuid seda, miks tuleb käsi pesta, teati juba 19. sajandi lõpupoolel ning just see teadmine on pikendanud inimese keskmist eluiga enam kui igasugune arstiteadus ja biotehnoloogia kokku.
