TIIT KÄNDLER: Omakeelne terminoloogia aitab mõtteid korrastada
Nimelt kestis tollal Tartu ja Tallinna füüsikute vahel veel vaidlus, kuidas oleks õigem nimetada seda, mis paneb kehi liikuma. Tallinlased väitsid, et see on jõud. Tartlased jälle, et see olevat tung. Mispeale Tallinna rahvas tänitas, et laps tunneb tungi potile, ent kehi nihutab ikka jõud. Nagu teada, jäid peale jõulised tallinlased.
Kui Jaan Einasto ja ta kolleegid Tõravere astronoomid avastasid galaktikaid ümbritseva tumeda aine, nimetasid nad selle krooniks. Veidi hiljem tõestasid sellise moodustise olemasolu ka jänkid ja nimetasid haloks. Peale jäi muidugi jänkide pandud nimi.
Terminoloogia puhul on iseloomulik, et see ise on ju võõrsõna. Kuid terminoloogia peab tulema koju, sest termineid ei ole vaja muuks kui selleks, et asjasse puutuvad inimesed teaksid võimalikult täpselt, millest ikkagi jutt käib. Nõnda võiks arvata, et mida enam pärineb eestikeelne terminoloogia nüüdsest teaduse lingua franca’st inglise keelest, seda parem. Kuid teadus on avalik institutsioon ja sestap peab selle keel olema mingil tasemel arusaadav ka laiemale üldsusele. Nõnda on vaikimisi saanud tavaks, et mida enam mingit terminit kasutatakse, seda tõenäosemalt on see omakeelne. Jõud, kiirus, aeg, ruum, mõju füüsikast, hapnik, vesinik, süsinik, räni keemiast, valk, rakk, liik bioloogiast on esimesed, mis pähe tulevad. Kuid vahel kinnistub ka võõrkeelse algega termin, mis ei ole olnud esmalt laialdaselt kasutusel. Nagu näiteks energia, elekter, auto, reaktsioon. Siiski, auto jaoks pakuti meil möödunud sajandi algupoolel välja “jõuvankrit”. Soomlastel on elektrile oma nimi sähkö. Soomekeelset loodusteadust ongi selle poolest üsna raske lugeda, et neil on väga palju omakeelseid termineid.
Ladinlastest eestlased
Pole paha meenutada, et inglise keel pole suuresti midagi muud kui ladina-prantsuse segu. Teaduskeel ja juriidika tuleb ladina ning sööki puudutav prantsuse keelest, igapäevaelu sõnavara aga pärineb vanainglise keelest vaid tänu suurele katkule, mis tühjendas linnad ja tõmbas köögitüdrukud provintsist asemele. Nii et pole kuigi õige kõnelda meie terminoloogia anglitseerumisest, vaid ikka latiniseerumisest.
Kas aga vajame uusi eesti algega termineid? Küllap ikka. Nagu näiteks tuumaenergiaga seoses midagi fusion’i ja fission’i asemele. Need sõnad tähistavad vastavalt tuumade ühinemist ja lõhustumist. Uraani asemel pole kindlasti uut sõna vaja, kuigi kunagi sai oksügeenist hapnik.
Kes aga termineid välja mõtleks? Kust võtta säherdusi mehi, nagu oli Pavel Bogovski, tänu kelle suurejoonelisele terminoloogiatööle on nüüd patsiendil ikka võimalik arstist mingil määral aru saada. Või siis Georg Loogna, tänu kellele saab ka eesti keeli seletada, mis luude-kontidega on tegemist. Kuid aju ja rakkude peensused ei saa kunagi laiatarbekaubaks ning jäävad ikka ladinakeelseteks.
Mõnel määral on termin ikkagi ka kaup. Kui nõudlust, s.t kasutamist pole, siis pole ka mõtet seda välja muneda. Muna on ilus eestikeelne sõna, kuid mingite lõunamaalindude eestikeelseks väänamine kuulub samalaadsete veidruste sekka nagu püüd terminoloogiat kuidagiviisi loogiliseks süsteemiks seada. See pole sugugi võimalik, nagu näitas Bertrand Russelli ponnistus kogu loogika puhul. Nagu tõendas Kurt Gödel, pole loogika lõppkokkuvõttes loogilisena võimalik, saati siis terminoloogia. Meie esivanemad teadsid hästi, et ühelegi linnule pole külge seotud kindlat nime. Nii nimetatigi neid vaata et igas külas ise moodi.
Sestap on katse juba kinnistunud termineid muuta lihtsalt aja ja aju raiskamine. Kui ikka on olnud ilmutaja või suhkruhaigus, siis las olla, mitte aga ilmuti ja suhkurtõbi. Muidugi saadab ka sellel tööpõllul mõnda usinat tölplast edu, nagu seda, kes nimetas naelkummi ümber naastrehviks või Eesti Raadio uudised rahvusringhäälingu uudisteks.
Kui meenutada andekaid terminolooge, siis tulevad meelde Viktor Masing ja tema ökoloogiasõnastik ning Heino Eelsalu oma astronoomiasõnastikuga. Või siis matemaatik Ustus Agur või füüsik Henn Käämbre, kes üllitas eesti keelde valgusvälke valgusimpulsi asemel.
Terminoloogiline segadus aga viib segase mõtlemiseni. Nagu näiteks termini challenge tõlkimine igas kontekstis väljakutseks, mis üldjuhul on kohane vaid tuletõrjes ja litsimajas, või termini national tõlkimine rahvuslikuks, ehkki see tähistab enamjaolt lihtsalt riiklikku.
Nõnda võib siis kokku võtta, et ega teaduse tegemisel omakeelsetest terminitest suurt kasu pole. Kahju ka mitte. Kuid teaduse õpetamisel ja populariseerimisel tulevad nad kasuks küll. Ja terminoloogia puudulikkus võib teha suurt kahju. Üht-aegu pole ka midagi hullu, kui mugandatakse ladinatüvelisi sõnu, nagu näiteks aatom, molekul ja universum.
Kuvar läks arvutite puhul läbi, aga raal mitte just eriti. Kuid kuvandi puhul kõneldakse siiani imagost, samal ajal kui sarnane imaago tähendab isase ämbliku valmikut.
Loe lisaks:
TÕNU VIIK: Mis mulle keelekasutuses ei meeldi, EPL 30.04
