TIIT KÄNDLER: Teadus võib päästa ühekordsete süstalde maailma
Mina pidin siis Singeri masina vänta keerama, et emal õmblustöö edeneks. Sokkide nõelumine oli niisama loomulik kui hammaste harjamine. Nüüd oleme jõudnud sinnamaale, et kui nööp eest ära tuleb, visatakse särk minema või paremal juhul antakse kaltsupoodi.
Heaoluühiskonnal on enamikku asjadest vaja vaid üks kord. 80 protsenti kõigest sellest, mida me toodame, visatakse pärast esimest kasutuskorda minema. Sellise arvu tõi näiteks Euroopa Liidu teadusvolinik Janez Potocˇnik, kui ta avas mai lõpul Brüsselis toimunud esindusliku konverentsi, millel arutleti teaduse ja säästva arengu suhete üle. Oleme nõnda siis üles ehitanud ühekordsete süstalde maailma. Keegi ei steriliseeri, keegi ei pese, lihtsam on minema visata. Ja seda ka teadusmaailmas. Keemia- ja geneetikalaborid tekitavad äraarvamatutes kogustes pärast esimest korda ära visatud kraami.
Kord Wolfsburgis asuvas Volkswageni autotehases, kuulates tehase keskkonnajuhi juttu, küsisin talt, miks on nõnda, et kui mul autol puruneb laternakobara üks väike osa, siis pean ostma suure tüki kogu täiega. Ta vaatas mulle ülalt alla ja õpetas: see on turvalisuse kaalutlustel. Selliste turvalisuse kaalutluste tõttu ongi autotööstus jõudnud sinna, kus ta praegu on. Veel paar-kolmkümmend aastat tagasi oli oskajal võimalik auto juures üht-teist hooldavat ise ära teha. Nüüd on see muudetud ilmvõimatuks.
„Ei ole võimalik lahendada probleeme selle mõtlemisega, mis need tekitas,” tõdes Albert Einstein. Brüsseli konverentsil arutles ja mõtles tuhatkond osalejat selle üle, kuidas teadus- ja arendustegevust suunata teele, millel liikudes tegeldakse vältimatult ka säästva arengu edendamise küsimustega. Läksin sinna ebaleva tundega, sest termin „säästev areng” on vahel küll muutunud tühjaks sõnakõlksuks. Kuid sattusin keskkonda, kus maailma tipptasemel mõtlejad andsid mu meelest sellele terminile temale väärilise sära. Kui olla teaduslikult täpne, siis pole ükski areng säästev. Sest termodünaamika teine seadus ei soovi seda, kõik läheb kokkuvõttes ikka allamäge. Seepärast soovigem pigem, et meie elu edeneks kui „säästvam areng”.
Teadusel on sümpaatne omadus suhtuda kriitiliselt esmalt iseenesesse, ja sellelt platvormilt siis ka teistesse valdkondadesse ja nähtustesse. Säästva arengu konverentsil esitletud Euroopa Komisjoni raport uurib, kuidas suunata Euroopa teadustööd jätkusuutlikumaks. Selles tõdetakse kohe, et teadustegevus ise on muutunud äärmiselt energiamahukaks. Laborihoonete energiamahukus on viis korda suurem kontorihoonete omast ja sõltuvalt uuringutest võib see erinevus tõusta sajakordseks. Tekib hulgaliselt ohtlikke ja taaskasutamatuid jäätmeid. Seepärast ongi raporti esimene soovitus soodustada teadlaskonna ja teadusasutuste seas säästvamaid tööviise. Soovitus on mõistlik. Pole kahtlust, et teadustegevus on kallis, kuid kindel on seegi, et ega teadlaskond alati säästvamale tegutsemisele mõtle. Tean seda ajast, mil ise teaduslaboris töötasin, omaenda tegutsemisviisigi meenutades.
Madal kasutegur
Raporti töörühma juht, Manchesteri ülikooli teadus- ja tehnoloogiapoliitika professor Luke Georghiou nõustus minuga, kui avaldasin talle arvamust, et ega teadus oma loomult saagi olla säästlik – kunagi ei tea ju ette, kas tulemusi saadakse, ja sellised hiigelprojektid nagu suur hadronite põrguti pole seda ammuilma. Kuid ta rõhutas, et küsimus on selles, kuidas teadustööde paljusust tasakaalustatakse. „Näiteks nanotehnoloogias on väga palju võimalusi ja kogu aeg peab vastu võtma otsuseid, kuhu minna ning need siis peaksid olema säästvama arengu suunas,” ütles ta.
Fataalne on siiski üks – energia läheb jälle kallimaks. Kuid vaid 15 protsenti paaki kallatud bensiini energiast liigutab teid ühes autoga edasi. Ja vaid kolm protsenti kivisöest suudame muundada valguseks. Teadus pakub välja üha lennukamaid ideid, kuidas atmosfääri paisatud süsihappegaasi jälle kokku koguda ja maa alla ära peita. Palju säästvam oleks suunata teadlaste mõttejõud tõhusamate, suurema kasuteguriga seadmete, tehnoloogiate ja eluviiside väljamõtlemisele.
Suurim revolutsioon meditsiinis ei tulnud mitte antibiootikumide avastamisega või vaktsineerimisega või geenitehnoloogia edusammudega. Suurim hüpe inimese elueas tuli siis, kui inimene hakkas käsi pesema ning isoleerima elukeskkonnast oma väljaheited ja muud saasta. Nii lihtne see asi oligi.
Ja võib juhtuda, et sama lihtsale lahendusele jõutakse ka säästvama arengu teel. Kuid see saab nähtavaks vaid tuleviku lastele.
