TIIT KÄNDLER: Toitu võib tervistada ka tervislik sõna

Söö­ge end ter­veks! Nõnda kõlab po­pu­laar­ne loo­sung, mis lu­bab sel­le jär­gi­ja­te­le vaa­ta et iga­vest elu. Kuid mil­les siis lei­tak­se ole­vat ter­vis­li­ku menüü sa­la­dus? Pean sil­mas tea­dus­li­kult tões­ta­tud sa­la­dust.

Ku­na ei ole võima­lik pan­na ini­mes­test kat­sea­lu­seid ko­gu eluks puu­ri, na­gu te­gi se­da nõia­moor Han­su ja Gre­te­ga, siis pan­nak­se puu­ri ro­tid, ää­di­kakärb­sed või vä­he­mas­ti var­bus­sid. Ja vaa­da­tak­se, kui kaua nad ela­vad, kui söö­vad näi­teks ai­nult ras­va. Või siis uu­ri­tak­se meie eel­las­te söö­gi­lau­da, kes ju ome­ti pi­did ai­nult öko­toi­du peal ela­ma, kuid kel­le elui­ga ei ula­tu­nud kol­man­di­ku­ni­gi meie kesk­mi­sest elueast.  

Teh­tud on lu­ge­ma­tu arv uu­rin­guid, mis kin­ni­ta­vad, et prants­las­te või itaal­las­te vä­hes­te süda­me-ve­re­soon­kon­na­hai­gus­te ga­ran­tiiks on olii­viõli. Skep­ti­kust tead­la­ne võib ha­ka­ta as­ja lä­he­malt uu­ri­ma ja jõuda jä­rel­du­se­le, et te­ge­li­kult ei söö va­he­me­re­maa­la­sed olii­viõli su­gu­gi liit­ri­te kau­pa päe­vas, vaid kõhtu jõuab sel­lest üsna ta­ga­si­hoid­lik hulk.

Häs­ti, siis on hea ter­vi­se pan­diks pu­na­ne vein. Või kui rää­gi­me jaa­pan­las­test, siis so­ja või me­rean­nid. Igaüks võib ka­su­lik­ku­se al­ta­ri­le tõste­tud toi­duai­ne­te ni­me­kir­ja täien­da­da. Se­da to­re­dat hul­ka õilis­ta­vad epi­tee­did, mis sõltu­vad ümb­rit­se­vast ajas­tust, prae­gu näi­teks sui­sa hel­li­tus­ni­meks ku­ju­ne­nud „an­tioksüdan­t”. An­tioksüdant, see on ar­mas­tus, mis ter­ven­dab ke­ha ja vai­mu.

Vä­hiuu­ri­jad, nen­de seas poolt mil­jo­nit eu­roop­last uu­ri­nud Har­var­di rah­va­ter­vi­se koo­li tead­la­ne Di­mit­rios Tric­ho­pou­lus,  hoia­ta­vad aga oma­soo­du, et meie diee­ti, toi­du­lau­da, ei pea võtma mit­te ühe­kau­pa, vaid kui ter­vi­kut. Nii näi­teks võib an­tioksüdan­di­na ülis­ta­tud por­gan­dis, bro­ko­lis ja spi­na­tis lei­duv bee­ta-ka­ro­teen suur­tes ko­gus­tes hoo­pis kop­suväh­ki hai­ges­tu­mi­se tõen­äo­sust suu­ren­da­da. Sa­ma lu­gu on ro­he­lis­tes köö­gi­vil­ja­des lei­du­va fool­hap­pe­ga.

Vii­ma­sel ajal on tea­du­suu­dis­tes­se jõud­nud ühes Ox­for­di bio­teh­no­loo­gia­fir­mas töö­ta­nud Mik­hail Shc­he­pi­no­vi ka­he aas­ta eest tek­ki­nud idee, mis seis­neb lühi­dalt sel­les, et tu­leb süüa toi­tu ja juua joo­ki, mis si­sal­dab mit­te ta­va­list ve­si­nik­ku ja süsi­nik­ku, vaid nen­de ha­rul­da­se­maid tei­si­kuid ehk iso­too­pe. See pi­da­vat pi­ken­da­ma elui­ga. Sä­her­du­se elu­vee suu­res ko­gu­ses joo­mi­se pea­le ajab vä­he­mas­ti ää­di­kakär­bes oma ja­lad tae­va poo­le sir­gu.     

Ini­me­ne ta­hab en­da­le ik­ka pa­re­mat ja loo­dab, et saab il­ma end suurt lii­gu­ta­ma­ta ter­vis­li­kult ela­da. Ses­tap ju­hin­dub ta äk­kuu­dis­te vai­must ja tor­mab poo­di ost­ma bro­ko­lit. Kuid kas ta kõik sel­le ka ära sööb? Heat­her Bryant To­ron­to piir­kond­li­kust vä­hi­kes­ku­sest ju­hib meie tä­he­le­pa­nu sel­le­le, et vii­mas­tel aas­ta­tel on biojäät­me­te hoid­la­tes bro­ko­li osa­kaal suu­re­ne­nud.  

Ter­vis­li­ku toi­du ot­sin­gud te­ge­le­vad lõpp­kok­kuvõttes pai­na­va küsi­mu­se­ga: miks tei­sed on ter­ve­mad kui meie? Miks nad ela­vad kauem ja on see­juu­res veel rõõmsad ka?

Ja siin ehk lei­dub­ki üks vas­tu­seid, mi­da po­le üks­ki mul­le et­te tul­nud ter­vi­seuu­ring ar­ves­ta­nud. Itaal­la­sed võivad ju kal­la­ta oma toi­du üle olii­viõli­ga ja juua pu­nast vei­ni pea­le. Kuid kas need pro­duk­tid isee­ne­sest tee­vad itaal­la­sed ter­ve­maks? Võib-ol­la on asi el­lu­suh­tu­mi­ses, mis ei la­se ülest­res­sil kas­va­da dep­res­sioo­niks, mis kur­nab or­ga­nis­mi roh­kem­gi kui eba­ter­vis­lik toit? Võib-ol­la söö­vad nad seal Va­he­me­re ää­res hoo­pis sõnu – ja kui sõnad on head, tul­gu need siis en­da või vest­lus­kaas­la­se suust, siis on need ehk ter­vis­li­ku­mad kui por­gand, olii­vid ja ni­sui­dud kok­ku.

Jõulusöögi saladus

Vii­ma­se sa­jan­di­ga on ini­me­se kesk­mi­ne elui­ga kõvas­ti kas­va­nud. Põhi­li­se pa­nu­se ter­vi­se pa­ran­da­mis­se on and­nud hoo­pis hügiee­ni are­ne­mi­ne. Ka­na­li­sat­sioon, seep ja pe­su­ve­si on meid ai­da­nud ol­la ter­ve­mad kui to­hu­tu ars­ti­de ar­mee.

Võime jä­ra­da kap­sast pal­ju jak­sa­me, pea­le juua liit­ri­te kau­pa olii­viõli ja pu­na­vei­ni, siis­ki ei tee see meie ter­vist pal­ju pa­re­maks, kui jät­ka­me en­nast ja üks­teist hä­vi­ta­va elu­laa­di­ga. Kui võta­me töö ja konf­lik­tid ko­ju kaa­sa, siis ei ai­ta meid ka mit­te au­sa kau­ban­du­se gra­naatõuna­mahl või or­gaa­ni­li­se põllun­du­se vil­jai­dud. Tõepoo­lest, me ju ole­me see, mi­da söö­me. Kui söö­me när­ve, siis ole­me­gi när­vi­li­sed.

Siin pei­tub­ki üks sa­la­du­si, miks ter­vis oht­ra jõulusöö­ma-aja pea­le üles ei ütle. See söö­ma-aeg on eri­li­selt hel­ge nii sel­le­le, kes usub jõulu­de ta­ga nä­ge­vat ju­ma­lik­ku al­get, kui ka sel­le­le, kes sä­her­du­se al­ge pea­le ai­nult õlgu ke­hi­tab.