TIIT KÄNDLER: Vaid pilved teevad, mida tahavad
Hooldekogu dementsed patsiendid kogunevad sinna bussi ootama. Sealt siis saavad hooldajad oma hoolealused kenasti kätte. Bussi pole seal ei patsiendid ega hooldajad veel kunagi näinud.
Viinis Maria Guggingi aedlinnas asuvas hooldekodus asuti hoolealuseid ravima kunsti abil. Neile anti kätte vajalikud vahendid, õpetati algsed tõed. Tulemus oli suurepärane. Suur osa patsiente ei vajanudki enam palju hoolt, nad maalisid ja joonistasid hullumeelse agarusega hommikust õhtuni. Korraldati näitusi. Peeti tööde oksjoneid, et hooldekodu toetada. Rajati vägev kunstimaja, kus neid töid eksponeeritakse. Peagi said hooldekodu kunstnikud kuulsaks kogu Austrias. Kuulsamakski veel kui enamik hooldekodust väljaspool elavaid kunstnikke. Nüüd tahab Austria teaduste akadeemia hooldekodu aladele rajada Austria teaduse arenduskeskuse. Patsiendid saadetakse laiali teistesse hooldekodudesse. Kuid kunstnikke liigutada ei saa. Nad on selleks juba liiga kuulsad.
Need näited panevad taht-matult – ja kahtlemata mõne jaoks ka banaalselt – küsima, kus on vaba tahte piirid. Kas vaba on see, kes ootab peatuses bussi, või see, kes on ehitanud peatuse, kuhu ta teab, et ükski buss ei sõida? Kas vaba on see, kes maalib pilte, kui talle selleks võimalus ja isegi käsk antakse, või see, kes rajab hullumaja alale teaduse tippkeskuse?
Teadus neile küsimustele kahtlemata vastata ei saa. Kuid kes siis saab? Vastus on lihtne. Vastata ei saa keegi.
Teen, mida tahan
Tartu ülikooli ajaleht andis oma lõpetajatele pühendatud numbri esiloo pealkirjas ülikooli hea tulemusega lõpetamise retsepti. See on: tee seda, mis endale teha meeldib.
Kui jätta kõrvale seos, mis sellisel lähenemisel on praeguse Eesti valitsemistavaga, siis pole ju kahtlust, et nõnda väitja eeldab kindlalt ja ilmtingimata vaba tahte olemasolu.
Kuid vaba tahte esinemise küsimus pole sugugi nii selge, kui esmapilgul tundub. Mida tõestab see, et vaba tahte olemasolu üle on filosoofid ja teadlased täiesti vabatahtlikult vaielnud sest ajast alates, millest kirja pandud mälestused olemas on.
Siinkohal ei taha küll pürgida filosoofilisse sohu. Küll aga osutada, et hiljutised uuringud on seski osas jõudnud otsaga äädikakärbse juurde, kes on kujunenud mitte ainult geneetikute, vaid ka käitumispsühholoogide üheks meelisobjektiks. Või on äädikakärbes siiski subjekt?
Isane äädikakärbes laulab oma kosjalaulu, vibreerides vaid üht tiiba. Emane ei laula nii kunagi. Arvati, et emastel äädikakärbestel puudub närviahel, mis tiiva värisema paneks. Kuid nüüd on avastatud, et see ahel on olemas mõlemat sugu kärbestel. See tähendab, et isase ja emase erinevus on peas. Kole lugu küll, aga uurijad võtsid mõnel emasel äädikakärbsel pea maha. Ja mis selgus? Selgus see, et vajaliku valgussignaali saamisel hakkasid ka sellised peata emased oma tiivalaulu laulma.
Nii et äädikakärbse ajus on otsustust tegevad paigad. Ja seega peaks äädikakärbsel olema justkui vaba tahe. Kuid teisalt – iga emane äädikakärbes käitub teistega täpselt samamoodi, olgu tal siis pea otsas või ei. Nii et vaba tahet justkui ei oleks.
Äädikakärbes ei erine inimesest mitte niivõrd geenide arvukuse poolest, vaid pigem selle poolest, kui palju valkude vastasmõjusid nende kehas toimib. Inimesel on 24 000 geeni, äädikakärbsel 14 000. Inimese valkude vahel aga toimib kümme korda enam vastasmõjusid. Nii vähemasti väidavad Londoni Imperial College’i teadlane Michael Stumpf ja ta kolleegid Ameerika teaduste akadeemia toimetistes.
Nii et ka nüüdisajal on kohane küsida: kas tehes vaid seda, mida tahetakse, tehakse tegelikult seda, mida tahetakse? Sest ega see loosung pole ju noorte endi väljamõeldis. See ei ole isegi mitte üllitis Eesti poliitiliselt ladvikult, kes seda palvehelmestena suus veeretab.
See ei ole isegi mitte Laplace, kes oma kõike arvutada suutva deemoni läbi püüdis vaba tahte probleemi täpselt välja arvutada ja seega kõrvale heita. See on pigem Diogenes, kes tünnis konutades kinnitas, et suudab ilma sealt välja tulemata välja mõelda kõik maailma pööritavad seadused.
Kui süütame jaanitule, siis küsigem endalt: kas teeme seda vabatahtlikult? Või juhindume ka eelnenud põlvede tavadest ja kogemustest?
