Tiit Tammaru, Tartu ülikooli rahvastiku- ja linnageograafia professor Foto: Sven Arbet

Me liigume suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Kodu ja töö ei paikne enam ammu kõrvuti. On kodu ja teine kodu. On töö ja teine töö. On partner ja teine partner. Ja kärgpere on muidugi ka. Aga hargmaisus, mis see veel on?

Meie tegevusruum – igapäevane, -nädalane, -kuine, -aastane, üle kogu elukaare kulgev – ei mahu ühe riigi piiridesse. Ambitsioonid on suured, riik on väike. Mis iseloomustab aga hargmaiseks muutuvat Eestit? Mis on Eesti rahvusspordiala number üks, eriti pärast suusatamise langemist? Kiiking. Eestis ei kiiguta mitte lihtsalt üle võlli, vaid ikka nii suure kaarega kui võimalik. Hea kolleeg Allan Puur on Eesti rahvastikuarengut iseloomustanud tabava kokkuvõttega: Eesti on üleplatsimängija. Kui midagi ette võetakse, siis tuleb olla parim. Kui võtame vastu sisserändajaid, siis nii, et maa on must. Kui paneme ise piiri taha punuma, siis kõik ja korraga.

« Avalehele 3 Kommentaari
Loe veel: