Tõnis Kahu (Foto: Vallo Kruuser)

Mõned päevad tagasi kirjutas teoloog Alar Laats Vene punkansambli Pussy Riot juhtumi kohta, et kuigi bändi ette võetud aktsioon oli „ebaharilik, veider ja üsna provokatiivne”, polnud sel puhul ometi tegu pühaduserüvetusega. Ja Laats seletab ära (loetagu teksti „Patriarh ja kassid” aadressil kjt.ee), mil moel kogu ettevõtmine oli tähenduslikult selge ja jälgitav dialoogiloomise katse nii poliitilises kui ka teoloogilises mõttes. Kui midagi on lahti kirjutatud sedavõrd loogiliselt, siis tekib seda enam küsimus, miks kusagil mujal on juba kõlanud hüsteeria, mille kohaselt seal kirikus oli tegu on ainult lihtlabase huligaanliku orgiaga. Asi pole aga muidugi mõnede tõlgendajate rumaluses – see kõik on ikkagi natuke keerulisem ja seotud ka popkultuuri, peamiselt just rokkmuusika kõneviisi eripäradega.

Teostunud fantaasia

Rokkmuusika, Pussy Riot sealhulgas, ei toimi tingimata sellise kunstilise väljendusena, millel saame eritleda nn sõnumi – mingi väite, mingi teisitimõtlemise viisi, millega me siis kas nõustume või ei. Kui näiteks sürrealistid alles unistasid sellest, kuidas nende kunst võiks seguneda reaalse eluga, siis rokkmuusika suutis umbes pool sajandit hiljem massimeedia toel midagi neist kunagistest fantaasiatest teoks teha. Rokk polnud nimelt enam mäng erinevate hoolikalt valitud vormistusviisidega, vaid väljenduslike impulsside vahetu, jõhker, kehaline aktualisatsioon. Ehk siis – sa mitte ei räägi saatanast ja kurjusest kusagil eemal, vaid sa kehastud selleks ise. Olgu öeldud, et rokkmuusika vastu suunatud esimene rünnakulaine tulenes just nimelt mitte tolle muusika „sõnumist”, vaid ikkagi sellest, kuidas ta end üleval pidas. Ja siin kasutasid Ameerika piiblivöö pastorid ja Nõukogude agitaatorid vägagi kattuvat sõnavara. Mõlema jaoks oli see muusika primaatide rünnak tsivilisatsiooni sümbolitele – olgugi, et need sümbolid olid siinpool raudset eesriiet teistsugused kui seal.

Nii ma siis väidangi, et jumalateotust nähakse antud juhul sootuks mitte Pussy Rioti laulude sõnumis. Asi on hoopis lärmis, väljakutsuvas riietuses, võib olla ka näiteks sõnas „pussy”. Selline aktsioon on seega antud kontekstis juba sotsiaalsete normide tõttu olemuslikult vale ja sobimatu, kuid just see teebki ta kuuldavaks. (Just nagu me märkaksime kõik, kui president aastapäevakõnes ropendaks). Omal moel on antud teema üles kerkimine rokkmuusikale teatav võit. Iseasi, et mul on raske rõõmustada selle üle, et 1950. aastate võitlused ja argumentatsioon nõndamoodi hiilivalt tagasi tulevad. (Rääkimata sellest, et Pussy Riot ei ole kaugelt nii hea bänd, nagu tema vastu mobiliseeritud jõudude põhjal arvata võiks).

See, mida taolise rünnaku vastu kaitsma koondutakse, on öeldavasti pühadus. Selle sõna osas võiks hästi lihtsustatult välja pakkuda kaks võistlevat tõlgendusversiooni. Ühel juhul on see midagi inimeseülest ja asub seega kõrgemal meie mis tahes õigusest seda mingilgi moel vaidlustada. Teisel juhul on pühadused ikkagi inimese loodud ja sellisena avaliku arutluse, ka tõrjumise ja vastuhaku objektid. Sest probleem on ju selles, et pühaduse esiletoomine pole lihtsalt viide mingile ülevale hõllandusele – see on ikkagi ka osa võimusuhetest ning säärasena meid kõiki riivav, kohati isegi rusuv.

Pühaduse argumendi kleepis oma sõjale külge näiteks Ameerika eelmine president (sõjale, mis muide erinevalt tollest juhtumist Vene kirikus meie kohalikku kirikut kuigivõrd protestisõnavõttudele ei mobiliseerinud). Vene ortodoksse kiriku ja võimu suhetel on jällegi oma ajalugu, mille detailidesse pole mul praegu ei huvi ega kompetentsi laskuda.

Konflikt pühadusega

See konflikt pühadusega pole seesama, kui rikkuda lihtsalt inimeste meelerahu, rüvetada haudu või matusetseremooniat. See on väljakutse kellegi õigusele end pühadusena deklareerida ja ehk isegi sealtkaudu sotsiaalseid või poliitilisi või kultuurilisi dividende nõutada. Ma ei oska võimalike ebameeldivuste kiuste ette kujutada olukorda, kus kunstnikud selliseid küsimusi enam ei küsiks. Ja ma ei näe pühaduste kukutamises mitte tingimata künismi (või „võsa”, nagu ütles raadios Tallinna praost). Ma näen hoopis idealismi – sellist, mis sünnib just tollest sobimatusest, tollest toonitatult kehalisest vastuhakust.

Sest see, mida bändid nagu Pussy Riot meile ütlevad, on kokku võetav tegelikult väga lihtsalt. Sõnastame selle olgu või küsimusena – kuidas on võimalik, et kõikide jäleduste kiuste, mis maailmas parasjagu aset leiavad, ärritab meid ja neid meie pühadusi ikkagi vaid punklaul pühakojas või mõni ropp sõna või paljastatud naiseihu? Idealism seisabki lootuses, et äkki me kõik ometi taipame, milles on asi päriselt – taipame ja nihutame piire, esitame küsimusi, ei jäta järele. Me võime olla lihtsameelsed ja kasvatamatud ja kasimata suuga bitch’id, kui te meid nii soovite kujutada, ütleb Pussy Riot. Me võime olla isegi keskpärane rokkbänd, aga kui te kujutate meid selle kõige eest kurjategijate ja terroristidena, kelle jaoks ainuvõimalik vastutuse viis käib läbi kriminaalseadustiku ja seitsme vangla-aasta, siis oleme kõik siin maailmas ära teeninud selle jama, mis meile iga päev osaks saab. Nüüd ja ikka ja jälle…