Tõnis Kahu: Tarbija võrgutamine
Tagantjärele tundub, et teistmoodi poleks minna saanudki. Lihtsalt sellepärast, et avalikus ruumis joonistati konflikti sisu tegelikult algusest peale ühes kindlas võtmes.
Ühele poole jäi justkui vanameelsete kultuuritöösturite ja neid soosivate poliitikute hord, teisele uus, särav ja isiksust vabastav internetiajastu, millele kuulub tulevik. Poleks ju nagu põhjust kahelda, kelle poole asuda, ning kõik just sellele õigele poole asusidki – esialgse kohmakuse järel lõpuks ka poliitikud ise.
Miks siis tasakaal nõnda kiiresti jalule seati? Sest löögi alla oli sattunud meie kapitalistliku süsteemi võtmelüli – tarbija.
Kapitalistlik tootmine on praeguses seisus paljus ise süüdi. 1960. aastate lõpust saadik on kogu süsteemi juhtinud lööklaused „kliendil on alati õigus” ja „tarbija on kuningas”. Ühesõnaga: meie teeme ainult seda, mida te ise, tarbijad, tegelikult tahate. Internet lõi asjad segamini ja kuigi nüüd katsutakse neid ühtäkki taas vastassuunda nihutada, ei lähe see enam kuigi kergesti.
Niisiis, praegused vastasseisud on tegelikult 1960. aastate tarbijamässu jätk, ei muud. Asjade selgitamiseks alustame pealtnäha kaugelt. 1970. aastate alguses kirjeldas prantsuse filosoof Michel Foucault ühiskondliku suhte tüüpi, mille sisuks on kodanike distsiplineerimine, nende käitumise pidev jälgimine ja korrigeerimine. Kogu see protsess toimub just inimese keha allutamise kaudu – olgu näiteks tehases, vanglas või koolis. Me kõik peaksime mäletama sedasorti koolikogemusi: rivis jalutamist, sirge seljaga istumist, mõõdetud käekirja...
Vastuhakk nagu isatapp
Sel moel õppisime selgeks õiged kuuletumisviisid ja sobitusime tolle ühiskonna osaks. Aga Foucault’ loogikat tohime ka laiendada – näiteks kultuuriga seotud institutsioonidele. Piisab külastada mõnd klassikalise muusika kontserti või kunstinäitust ja me näeme seal töös sedasama mudelit: väga kindlad kehalised rituaalid, õige käitumise normid ja suur kunst kui distsiplineerimisvahend.
1960. aastate tarbijamäss suuresti seda valdkonda puudutaski. Ta nõudis õigust üha uutele mugavustele ja vabadustele. Mässulised soovisid sõltumatust kultuuri tootjast ja võimalust teda isegi ignoreerida.
Tehnoloogia areng muidugi toetas neid muutusi. Heliplaadiks pakituna võisid sa näiteks muusikateose tema sünni asjaoludest eraldada ja senistest tarbimisrituaalidest välja tõsta, ühesõnaga kodustada ta just sulle sobivatel tingimustel. Järgmine aste oli juba tarbija võimalus panna kokku oma, tootjast sõltumatu kunstiline kogemus. Kuulata näiteks muusikat taustaks või kuulata osaliselt. Võtta CD-mängija pult ja hakkida muusikalist kogemust oma soovi järgi sobivateks segmentideks. Internetipiraatlus on lihtsalt üks selle protsessi viimaseid faase, kus tootja eemaldatakse ringlusest täielikult. Nii kujuneb välja tarbimisparadiisi ideaalmudel: toode, millel justkui polekski tootjat ja mille puhul ei kerki küsimuseks selle valmistamiseks kulunud tööhulk. Muidugi on see vargus – ehk millegi omandamine ilma loata. Kui mitte juriidilises, siis eetilises mõttes igatahes.
Tarbija vastuhakk oli niisiis sisuliselt isatapp. Eesmärk oli eemaldada kultuuriprotsessist meile kõigile meie naudinguid keelav isakuju ja asendada ta vaba ringlusega. Kuuekümnendate vaimsus kerkis uues vormis esile siis, kui kogu kultuuri hakati üha enam siduma informatsiooni mõistega – informatsioon aga, nagu väitsid California tehnoteadlikud uushipid ja nende järgijad, pidi olema vaba.
Uus vabatahtlik kontrolliühiskond
Nõnda sai ületatud Foucault’ distsiplineeriva ühiskonna mudel. Teise ja uuema, internetiajastule sobivama mudeli sõnastas teine prantsuse mõtleja Gilles Deleuze kui kontrolliühiskonna. Siin toimivad küberneetilised ringlussüsteemid, kus me kõik vabatahtlikult osaleme. Me kõik oleme vastastikku kontaktis, connected, ühte tervikorganismi seotud ja sellistena naudingu stimuleerimisest sõltuvuses. See on tegelikult täiuslik süsteem, sest esitleb end kui demokraatlikku ja meie soovide suhtes paindlikku, kuid samal ajal on sisemiselt täpselt reguleeritud ja hoiab kõik selles toimuva väga piiratud modulatsioonide piires.
Siin ongi lühidalt varjul põhjus, miks internetiteemaline konflikt lõpuks nõnda kergesti lahenes – me ju kõik unistame Eestist kui armsalt novaatorlikust e-riigist. Selles on ühel nõul nii vasak- kui ka parempoolsed, nii pehmetest väärtustest unistavad indie-muusikud kui ka poliitikud ja ärimehed.
Ainult pervert võiks vastu vaielda ja küsida, kellele see täiuslikuks disainitud võrgustik ikkagi kuulub.
Ameerika radikaalse ulmekirjaniku K. W. Jeteri 1998. aastal ilmunud düstoopilisest romaanist „Noir” saame teada, et see kuulub korporatsioonile nimega DynaZauber.
Just see fiktsioon kontrollib iga puudutust, iga kontakti inimeste vahel, elatub sellest justkui parasiit. „Noir” pole lihtne paranoiafantaasia, vaid aktiivne (ja maskuliinne) tülgastusavaldus kõige sellise vedela ja vormitu vastu, mida kujutab endast informatsioon. Võrgustikku lülitumine on tema jaoks sõna otseses mõttes roppus. (Connect you, mother-connector, kõlab üks väljendusi sellest raamatust.)
Kui me tahame sellest mülkast pääseda, siis võiksime alustada olgu või sellest, mida üldiselt keegi ka hiljutiste autoriõigusväitluste aegu ei üritanud – avalikust tunnistusest (justkui AA, Anonüümsete Allalaadijate rühmateraapias), et „tere, mina olen see ja see ja ma varastan internetist”. Jeteri romaanis on see piinarikast surma vääriv kuritegu ja teema võtab kokku peategelase öeldud lause: „On üksainus riistvara, millega vastata intellektuaalse omandi vargusele – see on revolver 0.357 Magnum.”
