Foto: Andres Putting

Teiste põhjuste otsimine on mürafooni loomine peamisest põhjusest mitte rääkimiseks. Väga tõenäoline aga, et torudest mööda pugemise koha puudumisel, vabama ülesõiduvõimaluse korral, oleks see õnnetus siiski ära jäänud. Kahe liikumise ohutuselt tähelepanu kõrvale juhtiva teguri tõttu jäi ohuallikas õigeaegselt tähele panemata. Ka käekõrval ratta lükkamine ei suurenda sellistes oludes grammi võrragi tähelepanuvõimekust, käekõrval ratast lükkav ja mobiiliga rääkiv inimene on samavõrd suutmatu õigeaegselt reageerima.

Seoses nimetatud õnnetusega avaldatud statistika näitab, et viimase kümne aasta jooksul rakendatud ülekäikude torutamise meetmed on mõjuta. Suur torutamine algas 6-7 aastat tagasi, see pole langetanud ei õnnetusi ega hukkunute arvu raudteel. Nii et torutamisega tekitatav pugemiskanalistik on liiklusturvalisuse asendustegevus, mis ei suurenda liiklusohutust. Antud juhul ilmselt lausa kahandas liiklusohutust.

Kurvaks teeb aga takkajärgitarkus – et ikka võiks ülekäigukohtadel olla märguanded rongi lähenemisest. Et kogu selle torutamise aja räägitud rongi lähenemisest märku andvate valgus-helisignaalide abil ohutuse suurendamine oleks efektiivsem. Seni on Eesti Raudtee seda püüdlikult eitanud ja hoopis kõikvõimalikke raudtrellide projekte arendatud.

Ma loodan, et selle sündmuse peale ei saadeta raudteeülesõidukohtadesse inspektoreid võimlemispõlglikelt inimestelt riigile trahviraha koguma. Vaid hakatakse tegelema selgema ohu allikaga – nii sõidu ajal mobiiliga rääkijate või kõrvaklappidega sõitjate jahtimisega. Inimeste käitumisse pole vaja lisada rituaalseid liigutusi, vaid sealt on vaja kõrvaldada ohuallikaid.

Loe veel: