Toomas Alatalu Eesti-Vene piirilepingust: Küsiks Kremlilt vähemalt Tallinna teise n -i tagasi!
Paar päeva hiljem tuli uudis hoopis lubatud kohtupidamise uuest edasilükkamisest. Mis aga puutub üldse Putini sammude lugemise oskusse, siis tulnuks ikka märgata, et samal kuupäeval (19. märtsil) tehti Venemaa välisministeeriumis kaks meid puudutavad avaldust. Noodina esitatus tunti huvi „Venemaa kodaniku Dmitri Ganini mõrva“ (hukkus teadu kurikuulsal pronksiööl aprillis 2007) uurimise kulgemise vastu ja teises anti teada, et Venemaa ütleb lahti kahe riigi novembris 2002 sõlmitud lepingust, mis võimaldas süüdimõistetul jätkata karistuse kandmist kodumaal. Ükskõik, kas peeti silmas Kohverit või Simmi, läks nii, et 27.03 Moskva selle lepingu ka tühistas.
Seega jääb ainsaks rõõmuks teade, et piirileping jõudis lõpuks ometi Riigiduumasse. Samas ei saa kuidagi unustada, et leping sündis ajal, mil kõigi pilgud olid Venemaa käikudel Ukraina suunas ja aeg-ajalt tuli välja, et Kremlil on aega ka Eesti jaoks. 16.01.2014 helistas Lavrov Paetile ja räägiti muuhulgas ka piirilepingust, mis olla Moskva jaoks saanud „valmis.“ 24.01 tuli Moskvast teade, et leping kirjutatakse seal alla 18.02 ehk siis Sotši OM-i ajal ja nii ka läks.
Lisaks nüüd seda, et 16.01 alustasid Ukraina presidendi Janukovõtši pooldajad Ülemraadas opositsiooni jõuga ja selgelt seadusi rikkudes mahahääletamist – protsess, mis käivitas kogu järgnenu, ja et 17.02 olid Ukraina opositsioonijuhid Jatsenjuk ja Klõtško kantsler Merkeli palge ees, millele järgnesid revolutsiooni otsustavad päevad.
Julgen arvata, et Putinil oli selleks ajaks paigas ka kogu vastuoperatsioon Ukrainas, sest Föderatsiooninõukogu väliskomisjoni esimees Margelov, kes oli üheks võtmeisikuks Ukraina Moskva-meelsete saadikute ja Vene riigi esindajate 22.veebruari Harkivi nõupidamisel, saabus ootamatult Tallinna 19. ja lahkus 20.veebruaril. Tuli – nagu toona kõik mainisid, veenduma, et Riigikogus jälle midagi uut lepingule ei lisata – ja olles siit vastavad kinnitused kätte saanud, ruttas üle Moskva vastupööret Ukrainas vallandama. Otse öeldes – isegi kui me üritaks vastupidist väita, on Eesti-Vene piirilepingu allakirjastamine ja sellele järgnenu toimunud samaaegselt Moskva jätkuva agressiooniga (Eesti liitlase) Ukraina vastu, mis teadu algas 23.02.2014 roheliste mehikeste maaletuleku ja võimuvahetusega Sevastopoli linnas.
Eesti valitsus saatis ratifitseerimise seaduse eelnõu riigikogule 10. 03 ja selle esimene lugemine toimus 16. 04. Eelnevalt oli väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson lubanud („Põhjarannik“, 14.03), et protsess algab mõlemas parlamendis korraga, kuna aga Moskvas valitses täielik vaikus, siis pidas Mihkelson 1. lugemise ajal vajalikuks teatada, et „lõpphääletus ei toimu enne, kui Riigiduuma on jõudnud sama kaugele.“ Ometi kuulutas välisminister Urmas Paet 17.09 riigikogule, et „lõpphääletus toimub siis, kui Vene parlament on alustanud lepingu menetlemist.“ Ilmselt piisab toodust, et sedastada – Eesti on teinud jällegi ühe järeleandmise teise järel, Moskva aga jätkab praegugi laia joone ja mitme teemaga korraga.
Kuna kõigele vaatamata võib siiski loota, et lepingu ratifitseerimise dokumentide vahetamine tuleb siiski Tallinnas ehk siis saab teoks Venemaa välisministri visiiit Tallinna, siis oleks minu arvates viimane aeg tõstatada küsimus sellest, et tulevase piduliku dokumendi – mis sel puhul koostatakse – allakirjutamiskohana läheks mõlemas koopias kirja ühtemoodi väljanägeva nimekujuga linn ehk siis Tallinn ja ka kirillitsas Tallinn!
Teadu hakati Tallinnat kirillitsas vaid ühe n-iga kirjutama pärast Venemaa presidendi Jeltsini 3. juuli 1995 korraldust (sealjuures jättis V. Tšernomõrdini valitsus tehtava rõhutatult presidendi ainuotsustada!). Eelnevast tasub teada, et kui Eesti Vabariigi 1920-30ndate aastate venekeelses kirjanduses kirjutati Tallinn, siis NSV Liidus kasutati mitte ainult Tallinat, vaid ka suur osa Eesti muudest nimedest kirjutati moonutatult (Hapsalu) kuni aastani 1972.
Siis jäi – kuid lisamärkusega „erandina“ mittetäpse kujuga nimeks vaid Tallin. Laulva revolutsiooni ajal, 7. detsembril 1988 parandati see ENSV konstitutsiooni venekeelses tekstis Tallinnaks. Sellest juhenduti Eestimaal ja ka Venemaa demokraatlikus ajakirjanduses kuni Jeltsini vastava korralduseni.
Paraku peab nentima, et aastail 1992-94 lonkas Eesti Venemaa-suunaline poliitika kahe jalaga, sest kohe midagi ei suudetud ette näha – nii võõrvägede väljaviimise leping kui ka Venemaa-poolne piiri maha märkimine tulid üllatusena, samuti Jeltsini tulek piirivaia sisse lööma novembris 1994. Ka nimepilt Tallin, ehkki Venemaa oli veel oktoobris 1994 alustanud Vene-Eesti piiriala nimede kirjapildi muutmise-kinnistamise kampaaniat. Igal juhul hakkasid Eesti valitsused ja haridusministrid kirillitsas kahe nn-ga Tallinnat kinnitama alles pärast Jeltsinit vastavat otsust. Õige aeg maha magatud, on juhtunuga viimasel ajal suisa kuritegelikult lepitud - kohe kuidagi ei saa nõustuda sellega, et Eestis trükitakse aastaid (kirjastused Tulip OÜ, Felistella, Grenader Grupp jt.) turistidele mõeldud vene-, hispaania, itaalia, portugalikeelseid brošüüre, mille kaanel ilutseb Tallin. Ehk siis lähtutakse mitte Eesti võimude, vaid naaberiigi võimude seisukohast ja tegeletakse viimase levitamisega muule maailmale!?
Tegelikult võin oma riigikogulase kogemuste põhjal kinnitada, et Vene kolleegidega ja Vene välisministeeriumi ametnikega on sel teemal suhteliselt kerge rääkida, sest Lenin on neil ikkagi au sees ja piisab vajalikul hetkel jutu keeramisest sinna, et teie Lenin on korduvalt rõhutanud: kui suure vene rahva ja mõne väikese rahva konfliktis kerkib küsimus järeleandmiste tegemisest, siis peab seda tegema suur! Sel kohal on vastaspool alati hakanud õhku ahmima ja üritanud teemat vahetada! Dokumente tundval isikul on sellele tänagi tark lisada, et ülalviidatud Jeltsini korralduses samuti kirjas oleval Turkmeenia pealinnal Ashabadil on nüüd ka uus kuju Asgabat.
Ehk siiski üritaks kirjapilti muuta!? Kuna Moskva näitab praegugi, et tema teeb, mida vaid tahab ja kuidas tahab, siis – ehk hakkaks ometi ka midagi vastu küsima!?
Pealegi valdkonnas, kus neil ei ole eriti soliidne vastu vaielda, kuna Eesti NSV konstitutsiooni parandamisel olid Tallinnaga nõus kõik venelastest saadikud. Olen kindel, et ühesugust kirjapilti soovib ka enamus meie tänastest venekeelsest elanikest. Moskva hea tahe selles oleks selgelt märgiline sündmus kahe riigi suhetes.
