Vladimir Putin oma viimasel avalikul kohtumisel Karjala kuberneriga

Teatavasti hakati veel 1941-45.a. sõja lõpufaasis Leningradi, Stalingradi, Sevastoopolit ja Odessat kutsuma kangelaslinnadeks. Vastav ametlik statuut kinnitati 1965.a. ja kangelaslinnade arv suurenes kiirelt 12-le, millele tuleb lisada kangelaskindluseks kuulutatud Brest.

Pärast sõjas võidu saavutamise 60. aastapäeva suurejoonelise tähistamise kampaania (2003-5) lõppemist ja selgelt ka järgmise 65. aastapäeva kampaania (2008-10) ettevalmistamise huvides otsustati 2006. a hakata jagama uut aunimetust „sõjalise kuulsuse linn“ neile keskustele, kus või millede vahetus läheduses toimusid otsustavad võitlused, milledes „kodumaa kaitsjad" ilmutasid erakordset kangelaslikkust. Seda tiitlit on jagatud 4-6 kaupa ja viidatud üllatus on selles, et eeldati – rohkem seda ei tehta ja esmaspäeval sai tiitli ka linn, mis puudus esialgses 40 linna nimistus, millest üldse hakati valikut tegema.

Seni antud nimetuse saanute hulgas eristus teistest Viiburi (sai nimetuse 25.03.2010), sest Nõukogude armee sõdis selle linna pärast 1939-40 Hitleri Saksa Reichswehri liitlasena ja tegu oli selgelt teise riigi linna vallutamisega. Sestap ärataski tähelepanu, et nüüd tehti „sõjalise kuulsuse linnaks“ Karjala pealinn Petrozavodsk, mis on ajaloolise tõe seisukohalt selgem sõnum Soome suunas kui eelmine käik. Nagu teada, läks Viiburi 1940. a rahulepinguga Nõukogude Liidule, kuid nn Jätkusõjas võtsid Soome väed selle 29. augustil 1941 tagasi ja nädal hiljem oli kogu Talvesõja-eelne territoorium taas vabastatud. Kokkulepped Saksamaaga aga nõudsid Soomelt ka idapiiri ületamist ja pärast ägedaid lahinguid Nõukogude armeega võeti 1.11.1941 enda kätte Petrozavodsk. Seejärel rindejoon stabiliseerus ja suuremaid operatsioone polnud enne, kui Nõukogude armee suvel 1944 vallutas tagasi nii Viiburi kui Petrozavodski. Ehk siis võib öelda ka nii, et kaks Venemaa sõjalise kuulsuse linna on selle nimetuse saanud soomlastega võitlemise tulemusena.

Linnaks, kellele algselt ei kavandatudki sõjalise kuulsuse tiitlit, on aga Groznõi. Pealegi ei jõudnudki Saksa väed sinna, ka mitte vahetusse lähedusse. Ülal sai juba viidatud, et sedapuhku toimis ka ajaloolise tõe teatud kompenseerimine ja seda tuleb ka Groznõi puhul arvestada. Nimelt sai veel 8.10.2007 vastava nimetuse Ingušeetia koosseisus olev Malgobeki linn, mis kasakastaniitsana asustatuna oli pigem venelaste linn, kui seal 1942. a käisid lahingud sakslastega. Kuid kuulsuse-linnadeks said ka Valdikavkaz (2007) ja Nalchik (2010) ning Põhja-Kaukaasia vabariikidega on alati olnud nii, et kui üks pälvib Moskvalt tunnustuse, tahab teise juhtkond täpselt sama.

Tšetšeenidel ja nende pealinnal on aga mitu nõrka külge venelaste mälus ja silmis – nende alistamine nõudis Tsaari-Venemaalt 100 aastat ja nad ei kuuletunud kaua ka Nõukogude võimule. Pole juhus, et tšetšeenide sõjaaegse küüditamise (vt allpool) ametlikuks põhjuseks polnud mitte koostöö (sinna mittejõudnud) sakslastega, vaid relvastatud vastupanu Nõukogude võimule – selle all silmas peetud ülestõus kestis 1940-44.

Teiseks mõistagi Dudajevi ja Mashadovi juhitud Tšetšeenia-Ickeria iseseisvusperiood, mille käigus Moskval tuli kahel korral 1994-5 ja 1999-2000 Groznõi vallutada. Teadu suutis Kreml lõpuks leida Tšetšeenias end ustavalt teeniva klanni ja selle mõlemad juhid Ahmat-Hadzi ja Ramzan Kadõrovid on visalt ja just antud tiitlit oma pealinnale nõudnud. Selleks ka kõike teinud, mistõttu võib arvata, et Kadõrovi poolt Ida-Ukrainasse saadetud „vabatahtlikud“ olid need, mis panid Putini antud otsust langetama.

Veel enne, et Putini korraldus Kremli ametlikul saidil üles pandi, jõudsid nii Kadõrov kui tema seltskond avaldada tänu Venemaa „rahvusliku liidri“ targale otsusele ja kuulutada, et see teeniti välja mitte ainult osalusega Suures Isamaasõjas, vaid ka "XXI sajandi katku" ehk siis "rahvusvahelise terrorismi" hävitamise keskusena.

Mõistagi teadis Putin vastavat otsust allkirjastades, et sõjalise kuulsuse linna statuut näeb ette ka saluutide korraldamist 9. mail, linna sünnipäeval (mida aastast 2010 tähistatakse Ramzan Kadõrovi sünnipäeval ehk 5.10 (1976)) ja 23. veebruaril, mida nüüd tähistatakse kodumaa kaitsjate päevana. Aga iva on selles, et ka tšetšeenide sõjaaegne küüditamine toimus 23. veebruaril 1944. Aktsioon, mille käigus NKVD põletas elusalt 300 inimest Khaibakhis (millest paar aastat tagasi tehti film) ja mida – 700 000 vanuri, täiskasvanu ja lapse väljasaatmist on Europarlament 26.02.2004 nimetanud genotsiidiks. Tõesti huvitav, kes ja milliste mõtetega hakatakse seal tulevikus 23. veebruari saluute hindama!? Samas – Nõukogude ajaloos kaeti ju korduvalt üks ajalooline tähtpäev mõne värskemaga ja oma ideoloogiaga sobivaga kinni. Tõenäoliselt üritatakse sama nüüd ka tšetšeenidega teha. Kremli ja kohaliku ladviku ühisponnistusega. Arvata on, et Putin ja Kadõrov ei läinud kaotama ja jääb huviga oodata, kuivõrd fantastiliste selgitustega oma rahvale välja tullakse.