Clinton ja Trump Foto: DSK, AFP

Temaga võistelda üritanud partei ladviku soosikud langesid kui vahtralehed, mille tulemuseks sai seegi, et konventi eiras pea kogu vabariiklaste kaardivägi ehk endised presidendid Bush vanem ja Bush noorem, samuti eelmised presidendikandidaadid Mitt Romney ja John McCain. Poole kampaania pealt miljardäriga leppinud ja ta omaks võtnud partei tegevjuhtkond oli küll kohal, ent värsketest rivaalidest ei paindunud näiteks senaator Ted Cruz keel nn toetuskõnet pidades kohe kuidagi Trumpi nime mainima. Saal vastas sellele vilega, ent karta on, et Trump ei saa 8. novembril ehk siis valimispäeval olla päris kindel Texase senaatori ja tema poolehoidjate häältele. Sääraseid vabariiklasi on teisigi.

Analoogne olukord on ka demokraatide leeris, kus võimuladviku poolt varakult väljakäidud kandidaat Hillary Clinton leidis ootamatult tõsise rivaali end sotsialistiks tituleeriva senaator Bernie Sandersi näol. Viimane keeldus pikalt eksriigisekretäri üleolekut tunnistamast ja kui veel vahetult enne partei konventi lekkinud dokumentidest ilmnes, et demokraatide rahvuskomitee oli selgelt Clintoni soosinud, siis oli neidki, kes lootsid Clintoni-Sandersi avalikku duelli ja hääletamisi konvendil. Seda enam, et partei tegevjuht Debbie Wasserman-Schultz astus ju ametist tagasi. Sanders oma vahepealset otsust siiski ei muutnud ja kutsus oma poolehoidjaid Hillaryt toetama. Väide „välistamaks Trumpi võitu“ eriti ei mõjunud, sest kuni neljandik Sandersi toetajaist marssis rahulolematuse märgiks ruumist välja. Hea seegi, et ajutiselt.

Seis, kus USA mõlemad suurparteid on kandidaatide ülesseadmise käigus oma liikmeid ja toetajaid kaotanud, tuletab paratamatult meelde 16 aasta taguseid sündmusi, kui USA presidendi koht otsustati pealkirjas mainitud ülekaaluga. Pealegi sai siis neljandat korda (varem 1824,1876,1888) USA ajaloos presidendiks mees, kes kogus vähem hääli kui vastaskandidaat, ent kellel oli rohkem valijamehi kui konkurendil. See, et USA valimissüsteem on näilikkusest märksa keerulisem ja rahva arvamusega võidakse ka mitte arvestada, tuli paljudele üllatusena ja samas kõlas ka lubadusi seadusi muuta. Tegelikult pole midagi muutunud. Valijameeste arv on arusaadavalt osariigiti erinev ja kui mõnes osariigis jagunevad valijamehed alati kaheks ja seda ka vastavalt ilmnenud valijate toetuse proportsioonidele, siis on jätkuvalt osariike, kus kõik valijamehed peavad toetama võitjat. Nagu see on Floridas - ehkki George Bush noorem sai 2000.a. seal kõigest 537 häält rohkem kui demokraat Albert Gore (hääletajaid oli 5.8 miljonit!), sai võitja osariigi kõigi 25 valijamehe hääled ja see otsustaski presidendikoha saatuse – Bushil oli 271 ja Gore’il 266 valijameest. Hoolimata sellest, et riigi mastaabis kogus Gore 543895 häält rohkem kui Bush (vastavalt 51 ja 50,5 miljonit). Tagantjärgi tarkusena öeldi kohe, et kes käskis Gore’il koduosariigis kaotada (pikalt demokraatide kantsiks olnud Tennessee kõik 11 valijameest läksid Bushile). Samas juhitakse saatuslikuks osutunud Florida valimistulemuste hindamisel tähelepanu sellelegi, et seal oli keskkonnakaitsjana tuntud Gore’ile rivaaliks ka USA roheliste partei juht Ralph Nader, kes kogus Floridas 97000 häält ja ühtekokku 2,9 miljonit häält (riigi kolmanda parteina 2,7%).

Etteruttavalt öeldes võib ka 2016. aasta valimistel omamoodi ilma teha kolmas partei. Kuna viimaste valimiste tulemusi teades on paljudel mulje, et elevandi ja eesli kõrval USA poliitikas kedagi rohkem polegi, siis tasub teada, et 1992. aastal sai Texase miljardär Ross Perot 18,9% ja neli aastat hiljem 8,4% häältest. Järgnes langus, ent nüüd tundub, et jälle on käes kolmanda partei tegude aeg. Sedapuhku veel 1971. aastal tekkinud libertaaride partei (Libertarian Party) sildi all. Asi selles, et Vietnami sõja päevil klassikalise liberalismi kaitsjate poolt loodud partei võtsid 2011-2012. aastal üle vastloodud nn Teepartei (Tea party) vabariiklastest tegelased, kes polnud rahul ei omade ega ka Barack Obama poliitikaga. Teeparteilased soovivad riigivõla vähendamist, sotsiaalkulutuste piiramist, surmanuhtluse kaotamist jne. 2012. aastal kogus libertaaride presidendikandidaat, endine New Mexico osariigi kuberner Gary Johnson 1,3 miljonit häält. Sedapuhku kandideerib Johnson uuesti ja nüüd on tema asepresidendikandidaadiks endine Massachusettsi osariigi kuberner William Weld – nii kõva esindust pole siiani ükski teine USA „kolmas partei“ välja pannud. Kuna antud tandem kiideti heaks veel 29. mail, siis saab väita, et Trump reageeris just sellele Mike Pence’i valimisega oma asepresidendikandidaadiks, sest toogi on tuntud teeparteilane.

Igal juhul saab seekordne valimiskampaania USAs olema erakordselt põnev, sest kumbki suurpartei pole enam endine ja selge on vaid see, et uus president on pärit New Yorgist (Clintoni ja Trumpi n-ö koduosariik). Milline osariik tegelikult valimistulemuse ära otsustab, on lahtine, nagu seegi, mis kummagi partei praegusest võimuladvikust saab. Tippude vanust arvestades – Clinton 68, Trump 70, Sanders 74, Johnson 66, (Wend 71, Pence 57, Kaine 58) on see neil viimane ja põhimõtteline heitlus, kus iga eksimus võib kalliks maksma minna, sest meedia ehk neljas võim on, - nagu ikka murranguhetkedel, - erakordselt valiv ja halastamatu.