Taavi Rõivas Ämari lennuväljal kõndimas

Kolm päeva tagasi tulin välismaalt suurt poliitikat arutamast (23 riigi esindaja osalusel) ja võttis ikka suu ammuli küll, kui ekraanil hakkas mööda sõjaväe lennuvälja vastu astuma enesekindel noor peaminister. Kuidas kellelegi, ent mind ehmatas see, et ta liikus üksi ja mitte koos kaitseministri või  kaitseväe juhatajaga – lennuväli on ju ikka pigem viimase kahe kui peaministri üksijalutamise koht. Ehk teisisõnu – kas meil on võimul Rõivas või on meil tegu koalitsioonivalitsusega, milles kumbki pool teineteist respekteerib. Kas jutt, et kõik riigikogus esindatud erakonnad toetavad riigi kaitse- ja julgeolekupoliitikat, peab paika või mitte ja kas me oleme selles üks meeskond?

Tagatipuks pole ju valimiskampaania veel alanud, et niisugust show?d teha? Kordan – valimiskampaania pole alanud, vaatamata sellele, et neljaparteilise kartelli ladvik teeb juba kolmandat korda riigikogu valimiste eel eelkampaaniat, mis väidetavalt ei ole kampaania, aga mida tehakse kui kampaaniat. Ehk super-JOKK poliitkartelli tasemel, mis – nagu reageeringutestki näha, eriti taunitav polegi. Sestap olgu lisatud, et Eesti poliitika niisuguste erinüansside esitamine välismaal tekitab alati elevust, aga kuna räägid ka e-riigist, siis kaalub selle sisu lõppkokkuvõttes kõik üle.

Minu kuulsas fotode kollektsioonis on sadu poliitikuid jäädvustatuina kõige ekstravagantsemalt riides, skandaalsetes või suisa mõeldamatutes olukordades, kuid tänastele poliitikutele mõeldes meenus vaid Jordaania kuninga samasugune marssimine, sest tal tõesti on raha ja võimalusi sõjalennukeid muretseda. Demokraatlikus riigis ja koalitsioonivalitsuse tingimustes on Ämaris tehtu parajalt riskantne edvistamine teiste arvel, mis sünnitaski kiirelt riigikoguväliste erakondade nõude – aga meie tahame ka lennuväljal kampaaniat teha. Hea seegi, et nüüd jõudis ka kaitseväe juhtkonnale kohale kaitseministri poolt varem tõdetu – militaarobjekt pole enam seda, kui seal igaüks oma lõbuks jalutab.
Hetkel tuleb veel oodata, mis saab kiirelt moodustunud järjekorrast istumaks – lahkelt pakutud - peaministri toolile.

Me oleme tõesti vaba maa, aga kõigest kaks kuud tagasi ilmnes, et nii vaba, et isegi idapiirist käis igaüks üle nii nagu tahtis. Kuna valimised on ikkagi tõsine asi, on siiras soov, et need, kes ametisse seatud, teeksid nüüd kiirkorras selgeks ka endale võetud vastutuse, klaariksid ära valitsuse erinevuse erakonnast ja selle, mis eristab juhtpoliitikut juhuslikult Toompeale sattunust.