Toomas Alatalu Trumpi kabinetist: USA uus riigisekretär sai Putinilt 2013. aastal Rahvaste Sõpruse ordeni - aga kes sel on tähtsust?

Tänaseks on maailm juba rohkem kui kuu elanud teadmisega, et USA uueks presidendiks saab ärimees Donald Trump – tõde, mida reakodanikud on nii USAs kui ka mujal maailmas selgelt rohkem omaks võtnud kui valimised kaotanud USA demokraatliku partei ladvik ja nendega viimastel aastatel usinalt kokku mänginud teiste riikide võimueliit.

Mis teha, kui lootused jätkata oma riigi juhtimist ja teiste valitsustega läbikäimist juba harjunud moel läksid pauguga puruks ning seda päeva pealt.

Samas, kui praegu miski üldse peaks vastutustundega isikuid (eriti riigimeeste kategooriasse arvatavaid) muretsema panema, siis on selleks äratundmine, et suur osa USA ja teiste maade võimueliidist sõna otseses mõttes tegelikult kardavad uut moodi mõelda ja sellest johtuvaid uusi otsuseid teha.

Elik – võimalust minna ajalukku reformaatorina ahistab oht osutuda läbikukkujaks ja esimeseks mõtteks on mitte riskida! Ehkki aeg ja üldine asjade seis nõuab uut juba ammu ja Trumpi trumbiks oligi see, et ta taipas antud mõtte masside meeltes üles leida, äratada ning oma valimiskampaania ka sellele üles ehitada.

Tegelikult on Trumpil riskide võtmiseks korralik tagala, ehkki oma tähtsus on sellelgi, et Trump kogus 2 miljonit häält vähem kui vastaskandidaat Hillary Clinton. Lihtsalt mugava äraelamisega (Eestimaal: peenhäälestamisega) harjunud valimas käivaid kodanikke on USAs hetkel rohkem, ent Trump esindab siiski tõusvat trendi. Trumpi õnneks läks nii, et paratamatult või isegi koguni sunnitult tema sõiduvees olnud teised vabariikliku partei kandidaadid võitsid enamuse USA Kongressi mõlemas kojas ja see paneb asjad üheselt paika järgmiseks neljaks aastaks.

Kõige kehvemas seisus on praegu neljas võim ehk ajakirjandus, kes praegusel üleminekuperioodil annab paraku jätkuvalt märku oma mahajäämisest ajast ja muutunud oludest. Võtkem või meedia äsjane turmtuli Trumpi pihta pärast tema telefonikõnet Taivani presidendile. Tõepoolest – Trump rikkus USA välispoliitika traditsioone, nn kaheparteilist välispoliitikat jne.

Ent seda viimast pole juba pikemat aega olemaski ja on’s Trump üksi, kes midagi rikub!?

Kuhu siis kuulub see, mida Obama oma viimastel aastatel ja kuudel teeb. Paraku omamoodi asendustegevusena pärast seda, kui tema Nobeli rahupreemiaga pärjatud suur välispoliitiline programm sise- ja välisjõudude ühisponnistustega põhja lasti. USA-Kuuba suhete normaliseerimine kuni Obama Havanna väisanguni välja, USA vabandus Argentina diktaatorite toetamise pärast, kohe-kohe eesseisev Obama ja Jaapani peaministri Abe ühistseremoonia Pearl Harbouris 75 aastat tagasi hukkunute mälestamiseks jmt. pole ju samuti muu, kui lahtiütlemine USA nn. traditsioonilisest välispoliitikast. Täpsemalt öeldes küll selle teatud jäärapäistest, aastakümneid mitte kuhugi viinud ja eesmärkide saavutamist halvendanud tõlgendustest.

Otse öeldes kasutab Obama talle jäetud aega ja võimalusi perspektiivitundega ja riigimehelikult, ent tema vastasleer ja viimase kontrollitud ajakirjandus pole talle võimuaja algust andestanud ning nii jäävadki õiglased hinnangud tehtavale andmata. Et mitte öelda – teatud establishment kodus ja võõrsil on Obama ammu maha kandnud ja hetkel pole sexy öelda, et näete – Trump üritab teha sama, mida Obama teeb juba mõnda aega. Laias laastus öeldes pole hetkel mõtet märkimisväärselt pingutada, et leida USA ajakirjandusest tuge Trumpi tulevase sise- ja välispoliitika kohta – spekuleerimise ja sihiliku valetamise aste on liialt kõrge.

Mis on tegelikult loogiline, sest oldi – nagu poliitikute enamuski - harjunud vaid üheselt mõtlema ja kõrvalt tulevat luuda ei võetud kuude kaupa mitte ainult tõsiselt, vaid see mees kuulutati ka lihtsalt lolliks. Spekulatsioonid ise aga toovad samas kenasti esile teatud ajalehtede toimetuste tagamaad, sest mitte iga leht ei pajata näiteks Putini või Pekingi või Iraani „käest“ siin ja seal. Aga see on omaette teema.

Kindlat saab öelda vaid juba tehtud ametissemääramiste kohta. Olen juba kirjutanud, et nagu omal ajal näitemängust poliitikasse tulnud Reagan võttis endale abiks nutikaid mehi vastaliste hulgast ja isegi vastasleerist, teeb sama Trumpki. Meid eriti huvitaval välispoliitilisel rindel oli kindralite mängu toomine oodatav. Nagu seda tegi ka Reagan ja seda Jimmy Carteri lõppu arvestades.

Too demokraadist president tõi küll oma tarkade nõunike (Brzezinski, Huntington jt.) kaasabil mõneks ajaks rahu Palestiinasse ja sai selle eest samuti Nobeli rahupreemia, ent – USA-l ei jagunud toona, nagu praegugi silmi kogu Lähis-ja Kesk-Ida jaoks ja ootamatusena sündinud USA-vastane teokraatlik võim Teheranis näitas USAd nõrgukesena. Sellest ka kindral Alexander Haigi saamine Reagani esimeseks riigisekretäriks (1981-1982).

Kindral oli veel märtsis 1981,- kui Reaganit tulistati,- kärme kuulutama, et just tema „kontrollib Valget Maja“, ent välispoliitika ajajaks ei sobinud ta kuidagi ja kui ajalugu veidike lapata, pole raske märgata, et see, mis sai tuntuks „Reagani välispoliitikana“, algas 1982 ehk siis kui riigisekretäriks sai George Shultz,
On loogiline oodata, et midagi analoogset võib sündida ka nüüd – Trumpi meeskond 2018 võib olla muu kui 20. jaanuaril 2017 ametisse vannutatu.

Riigisekretäri kandidaati on arutatud pikalt, kuid selle juures ei maksa unustada – nii mõnigi mees on välja pakutud ja jutul käinud ka selleks, et vaadata, mida nn. mõjukad kodus ja mujal asjast arvavad. Seda oletust kinnitaksin tõigaga, et Trumpi poliitika peastrateeg sai ruttu paika. Selleks on meedia ärimees Steve Bannon, kes augustist alates juhtis Trumpi võidukat valimiskampaaniat ja ilma kelle vaistuta ei pakuta täna välja ilmselt ühtegi nime ega ideed.

Mis aga puutub kindralitesse, siis on neid täna ametisse saamas kaks – rahvusliku julgeoleku nõunikuks saab Michael Flynn, kes pärast sõdimist Afganistanis (ka vastava analüüsi kaasautor) ja Iraagis juhtis juulis 2012-augustis 2014 kaitse luurekeskust (Defense Intelligence Agency) ning läks vabatahtlikult erru, mis pole muud kui märguanne – saanuks, teinuks teisiti. USA uueks kaitseministriks saab aga James Matiss, kes tõusis veel president Bushi päevil novembris 2007 NATO planeerimise ja moderniseerimise programmide tippu ja juhatas augustist 2010 märtsini 2013 CentComi ehk USA vägesid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Meeste juhiajad pole juhuslikult toodud – see on aeg, mil USA poliitika mainitud piirkondades sõna otseses mõttes kõrbes. Poliitikud – nii kodused kui teistest riikidest ajasid oma tarkust – Palestiina probleemi eirati, Iraani väidetavast tuumaprogrammist kaugemale ei nähtud ehk siis magati maha kõik revolutsioonid araabia maailmas ja kalifaadi teke kui täiesti uus tase islami terrorismis. Poliitikute tahe jäi peale ja sellega mitte leppinud kindralid läksid erru. Kas nad nüüd pärast kaotatud kallist aega suudavad taas juhtima pääsenult toimuvasse pööret tuua, on küsimuste küsimus. Eriti see, mis hinnaga ja kelle toel see toimub.

Sellest ka spekulatsioonide ülipakkumine nelinurgas Kreml-Valge Maja-Iisrael-Iraan, milles on avalikkuse köitmise huvides esiplaanile lükatud viies ratas – Süüria ja lahenduse võti tõenäoliselt seotud hoopis naftaga. Sellest ka ExxonMobile juhi Rex Tillersoni ootamatu esilekerkimine riigisekretäri kandidaadina. Pole välistatud, et Tillersonist saab mõneks ajaks „mooramaa mees.“

Vastasleerid olid kärmed meenutama, et 2011. aastal Rosneftiga koostööd alustanud ExxonMobile juht sai 2013. aastal Putinilt Rahvaste Sõpruse ordeni, ent seda ei maksa ületähtsustada. Nagu ka fakti, et erruläinud Flynn istus 2015. aastal Putiniga Moskvas ühes lauas Russian Today galaõhtul. Sisuliselt ei tähenda see midagi, samas oleks ikka suur patt võtta luureproffidelt ära teineteise vahetu silmitsemise lõbu.