Toomas Alatalu Foto: Vallo Kruuser

Siiski on ettevõetud avantüüri tagajärjed Lääne kehtestatud sanktsioonide näol lõpuks vene inimeste teadvusesse jõudmas. Nii pole reakodanikele jäänud märkamatuks siin-seal toimuvad sõjaliste auavaldustega matused, Ida-Ukrainast pärit põgenike saabumine või puhkusereisil firma pankrotistumise tõttu hätta jäänud vene turistide lood. Teisisõnu võib vene inimene juba omal nahal tunnetada, et muu maailm vallutuspoliitikat ei tunnista.

Venemaa kohalike valimiste ala hõlmas 75 miljonit inimest ehk praktiliselt poolt Venemaa elanikest. Kuigi kohalikud valimised on kõikjal teise-kolmandajärgulised, siis eriti selgelt tuleb see välja autoritaarsetes režiimides. Säärastes riikides on kohalikud valimised iseäranis vähese osaluse ja ette teada tulemustega üritused, kuid siiski tasub tähele panna, mida need valimised Venemaa praegusest seisust vihjavad.

Esimeses järjekorras tasub mainida rekordiliselt madalat osalust Moskva linna duuma valimistel - osalusprotsent oli vaid 21,04 ja loomulikult osutus võitjaks võimuparteri Jedinaja Rossija. Säärane valimisaktiivsus ei kajasta kohe kuidagi korduvate massiüritustega kinnitatud toetust Putini poliitikale...

Peaminister Dmitri Medvedev pidas vajalikuks rõhutada, et valimistel osales riigis registreeritud 69st parteist koguni 56. Paraku on Venemaa eripära see, et peale võimupartei Jedinaja Rossija, tema paralleelpartei Spravedlivaja Rossija, Žirinovski liberite ja Zjuganovi kommunistide olid ülejäänute võimalused olematud.

Ainsana suutis seda trendi veidigi murda presidendivalimistel Putinile konkurentsi pakkunud oligarh Mihhail Prohhorovi Kodanikuplatvorm. Kuigi teemantiderikkas Jakuutias sai Ernst Berezkin 29,49 protsenti häältest, valiti ametisse tagasi Jedinaja Rossija kandidaat Jegor Borissov 58,79 protsendiga.

Siiski said Prohhorovi mehed 4 kohta Peterburi duumas ja sinna pääses ka tuntud Jabloko liider Grigori Javlinski. Säärase asja võimalikkust saab selgitada ainult sellega, et Peterburi valimisaktiivsus oli Moskva omast peaaegu kaks korda kõrgem ehk 39,13 protsenti.

Mõistagi huvitas kõiki ka äsja „Venemaaks saanud" Krimmi valijate käitumine. Võib kindlalt öelda, et enamus sealsest 220 000 tatarlasest, kes moodustavad 12 protsenti Krimmi elanikest, boikoteeris valimisi.

Krimmi ametlikuks osalusprotsendiks on antud 75 protsenti, mis jääb alla märtsis toimunud rahvahääletuse müstilisele ja kontrollimatule 83 protsendile. Siiski pani mõlemad arvud kahtluse alla Krimmi nukuvalitsuse juht „peaminister" Sergei Aksjonov. Nimelt ütles ta valimistulemusi kommenteerides, et pärast rekordilist osalusprotsenti 16. märtsil oli „konflikti puudumise tõttu" osalusprotsendi langemine paratamatu. Igal juhul on Krimmi uues parlamendis 70 jedinorossi ja 5 Žirinovski liberit ning ennustustele vaatamata mitte ühtegi kommunisti.

Putini režiimi demokraatia mängimine nägi selgi korral ette Jedinaja Rossija kandidaatide mitteesitamist kahes oblastis, et nii tagada „opositsiooni" võit. Kirovi oblastis on Kremli tööriistaks omaaegne Boriss Nemtsovi parempoolsete üks juhtidest Nikita Belõhh. Toona veel presidendiametit pidanud Medvedev veenis Belõhhi Kirovi kuberneriks asuma 2008. aasta lõpus ehk pärast Gruusia sõda.

Nõustumine tekitas suurt segadust tollase opositsiooni ridades. Samas sai just Belõhhi juures tööd 2013. aastal Moskva linnapeaks pürginud Aleksei Navalnõi. Praegu käib Navalnõi aga kohtus „Kirovis tehtu eest". Kremli jätkuv tähelepanu Belõhhile on sealse rahva jaganud selgelt kaheks. Mees valiti tagasi kuberneriks küll 75 protsendilise toetusega, aga seda kõigest 36 protsendilise osaluse juures.

See loob kena kontrasti Kremli teise väljavalitu, kommunist Vadim Potomski tagasivalimisega Orjoli kuberneriks. Nimelt osales Orjolis valimistel 64 protsenti ning Potomskit toetas 89 protsenti.

Ilmselt võib sellest kõigest järeldada, et valija saab aru, kui Kreml kedagi soosib ning mängib kaasa. Kui Kremli toetus ja kandidaadi taust on küsitavad, siis lähevad hääletama vaid kõige julgemad.

Rahvusvabariigid nagu Tatarstan, Udmurtia või Mari El mingit üllatust ei toonud - seal on kindlalt võimul võimupartei mehed. Põhja-Kaukaasiat kõrvale jättes tuleb siiski esile tõsta Tõva Vabariiki, kus väidetavalt osales valimistel 80,53 protsenti ja võimupartei naised mehed said 84,33 protsenti häältest.

Edu tagatis on kohaliku liidri Šolban Kara-ooli erisuhe Putiniga. Nimelt on Putin imelise looduse tõttu väisanud Tõvat suisa neli korda. Muide, just seal on tehtud legendaarseks saanud fotod Putinist palja ülakehaga ning kalastaja ja ratsutajana.

Ei maksa aga unustada, et just Tõva oli koht, kus sai esimest korda parlamendi ülemkoja esimeheks inimene, kes polnud võimupartei kandidaat. 2007-2009 aastani oli Spravedlivaja Rossija liikmeks hakanud rahvuslane Vassili Oyun Tuva kõige tähtsamal ametipostil. Oyuni lahtikangutamisel lõid kaasa kõik Moskva telekanalid ja mees oli vahepeal täieliku põlu all ja istus isegi kinni... Aga ikkagi valiti ta äsja ainsa mitte-jedinorossina Tõva parlamenti!