Selle ilmajao religioonide uurimise vajadust toonitas ajakirjas avaldatud intervjuus Tübingeni Karl Eberhardi ülikooli professor Stefan Schreiner: „Selleks, et mingisuguse olukorraga – meie puhul siis kasvava religioosse mitmekesisuse ja sellest tulenevate ühiskondlike probleemidega – osata üldse ümber käia, peab teadma, millega on tegu.“

Olen mõelnud, et katseid Euroopa suurenevat usulist mitmekesisust kirjeldada võib võrrelda sageli puslede ladumisega, kus tükid on sassi läinud.

Nii on väga raske otsustada ühe pusletüki puhul, missugusesse suuremasse pilti see kuulub ning kas on kohane sellest tükist lähtuvalt üldistusi teha.

Näiteks pidi oma sõnumit uuesti selgitama Austria kardinal Christoph Schönborn, kes rääkis hiljutisel kirikufestivalil islami kolmandast katsest Euroopat vallutada. Selgituses mainis kardinal, et mingil juhul ei tohi tema sõnavõttu tõlgendada islami- ega põgenikevastase rünnakuna, vaid murena Euroopa identiteedi ja pärandi pärast.

Jumala silm ja mobiiltelefon

Probleemid, mis tekivad tervikust väljavõetud fragmendi üldistamisel, on tuntud. Õpetajatööst mäletan hästi aega, kui kooli ilmusid kaameratega telefonid ning nende abil fikseeriti innukalt koolipäevast hetki ja detaile.

Vahel tekkis detailide avalikustamisest palju pahandust. Teoloogina ütlesin tookord väikese huumoriga, et kooli on tagasi tulnud inimest igal momendil jälgiv „Jumala silm“. Samas mulle tundus ja tundub tänini, et uue ajastu „Jumala silm“ fikseerib ja avalikustab sageli vaid hetki ja fragmente ning tervik läheb kaduma.

Kus on tervik kaduma läinud, seal suureneb sageli mõistmatus ja ärapanija mentaliteet. Samuti on terviku kadumine väetiseks tuntud Murphy seadusele: «Igale keerulisele probleemile on olemas lihtsad, endastmõistetavad ja valed lahendused.»

Tulles tagasi pildi juurde puslede ladumisest, siis on minu arvates ohtlik, kui püütakse laduda ühte ja ainsat pilti islamist. Sageli ongi paari pusletüki põhjal tehtud järeldus sünge, näiteks kuuldub endiselt hääli, et Eesti peaks kindlasti vältima moslemitest põgenikke.

Õnneks on ka neid, kes vastandustest hoiduvad. Näiteks hiljutisel moslemite usupühal mahtusid Eesti Kirikute Nõukogus ühise laua taha palvet lugema ja sööma mõlema suure maailmareligiooni esindajad.

Austria eeskuju Eestile

Olen minagi pusletükke kogunud ning tahaksin üht neist kirjeldada. Külastasin septembri alguses islami hariduskeskust Viinis, kus valmistatakse ette õpetajaid riiklikele koolidele, tegeletakse õpikute kirjastamisega jne. Olgu lisatud, et Austrias saab õpilane vastavalt oma usule valida endale katoliikliku, protestantliku, islami jne religiooniõpetuse.

Vaatasin keskuses valminud õpikuid, need olid suuresti sellised, nagu minagi olen mõelnud religioonide tutvustamiseks. Illustratsioonidelt vaatas vastu mitmekesisus, mõnedel noortel neidudel olid juuksed kaetud, mõnel mitte.

Rühmatööde puhul oli mindud juurteni, näiteks ühe diskussiooni alusena mõeldud pildil arutasid noored islami viie kõige olulisema põhimõtte hulka kuuluva palvetamise üle: kas ja miks on mõtet palvetada või on targem sellest loobuda.

Teiste usuliste ja mitteusuliste maailmavaadete õpetamisel kehtis põhimõte, et ainet ei esitata läbi moslemi seisukohade, vaid kristlased räägivad endist, budistid endist, agnostikud endist. Ning kõige selle foonil toonitati saksa keele ja kohaliku kultuuri austamise vajalikkust.

Keskuse õppejõud rääkisid ka raskustest. Mitmekesisusega toimetulek on probleem ka moslemite hulgas, näiteks kohtuvad paljud põgenikud esimest korda usukaaslastega, kes mõtlevad maailmast nendest erinevalt, ning sellega harjumine võtab aega.

Naised, kannatajad ja hipsterid

Kui vaatasin seda hariduskeskuse juhtivaid õpetajaid, noori naisi, ratastoolis meest ja pika patsiga noormeest, siis jõudsin emotsionaalse üldistusteni kõikide religioonide ja maailmavaadete kohta: „Kuulake rohkem naiste, kannatajate ja hipsterite häält ja maailmast saab senisega võrreldes parem paik.“

Islamit kujutavate puslepiltide jaoks tükke kogudes võib varsti tajuda, et tegemist on paljude piltidega.

Nii on rahulikes oludes võrsunud puslepildi keskmes väga sarnased püüdlused teiste religioonidega ning kuldne reegel: ära tee seda, mida sa ei taha, et teised sulle teeksid.

Probleeme sisaldava pildi taga on sageli sõda, harimatus, ebakindel identiteet, vahel ka umbe jooksnud õnneotsingud või isiklikud suhted. Ning loobudes ideest kõik pusletükid ühte pilti mahutada võib jõuda lihtsamini ka reaalsetele probleemidele lahenduste pakkumiseni.