Piibel Foto: Heiki Rebane

Nüüd on silmapiirile tõusnud järgmine üritaja. Peeter Espak loetleb oma Eesti Päevalehe artiklis Eesti vaenlasi: „Interrinne 2.0 – Pärnits, Ossinovski, Paris, Lobjakas, Müürileht ja need, kes saavad riigilt honorare rahva ja kultuuri mõnitamiseks.“ (EPL 11.02.2018). Nimeliselt tõstetakse veel häbiposti Jaak Prints, Barbi Pilvre, Triin Heinla, Marek Tamm, väljaanded Sirp ja Vikerkaar jt. Ei loe, kas nimetatud inimesed on autori poolt tsiteeritud lausejupi avaldanud artiklis või kõnes, irooniana, provokatsioonina, kujundliku väljendina või tõsiselt. Igatahes on autori diagnoos leinaline: „Revolutsiooniline mentaliteet, marksism, globaalne internatsionaal ja antikapitalism on saanud meie osade kultuuri – ja teadusringkondade elutunnetuse normaalseks osaks.“

Mulle tundub, et ma osaliselt mõistan autorit. Umbes viis aastat tagasi küsisin Postimehe artiklis „Teadjate tulek“ (11.06.2012), „kas on vaikselt toimumas arutleva, analüüsiva ja kahtleva lähenemise taandumine selgete ja konkreetsete väidete ning seisukohtade ees.“ Mõtlen ka täna, et kahtlemiseks ja maailma mitmekesisusega leppimiseks on vaja vähemalt oponendi seisukohtade rahulikku kuulamist, iseenda kohatise küündimatuse tunnistamist ja huumorimeelt ning see pole kerge. Sellisele hoiakule vastandub teadja, kelle selged seisukohad ja eeldused välistavad juba eos dialoogilisuse ja talle mitte meeldinud seisukohad ja mõtted mõistab ta hukka.

Mida Espak oma artiklis sisalduvale nimekirjale Interrinne 2.0 siis ikkagi ette heidab? Üheltpoolt on tal konkreetseid etteheiteid, näiteks soodustavat kultuurivaldkonna väljaanded Vikerkaar, Sirp ja Müürileht mõttelaadi kujunemist, mis võib viia üleskutseteni lammutada meie põhiseaduslik kord. Tõsi, konkreetset näidet selle kohta artiklist leida polnud. Teiseks näeb Espak ohtu näiteks selles, kuidas tema nimekirja inimesed ja väljaanded mõistavad kurjust.

Avalehele
114 Kommentaari